Ma ei mäletagi, millal viimati sai siia blogi kirjutatud. Kuid tundub, et kui mitte hooaja lõpus siis millal veel seda teha. Millega me hakkama saime, mida õppisme ning miks me nii palju Hiinas käime väärib ju blogipostitust küll 🙂

Ranking

Kui rääkida inimestega hooajast, siis tavaliselt ikka küsitakse, et mis siis maailmaedetabeli seis on. Hetkel on maailma ranking 54. Mis on 2 kohta kõrgemal kui eelmine aasta samal ajal. Küll aga turniirile sisenemise arvestuses (viimasest 6 turniirist 4 parimat) on meil seis oluliselt parem kui eelmine aasta. Seda küsimust me aasta alguses enam küsima ei pea, et kas turniirile peale saame või ei 😉

Olgugi, et ma olen päris suur numbrite fänn, tahaksin selle aasta hoopis õppetundidena kokku võtta.

Mis meile Hiinas nii väga meeldib?

Tõesti veetsime see aasta palju aega Hiinas. Viimase poole aasta jooksul lausa kuu aega 😀 Miks? Sest hiinlastele väga, väga meeldib turniire korraldada. Kuulsime, et neil on lausa järjekord, mis linnades järgmisena turniir korraldatakse. Ja selliseid väikeseid 2-4 miljoni elanikuga külakesi on seal palju. Tõesti palju, kõigil ka võimalused ja soov maailmakarikasari koju tuua 🙂 Vahva!

Kui esimene kord Hiinast tulime lootusega, et jumala eest sinna tagasi  ei peaks minema. Siis nüüd, pärast viiendat Hiina visiiti tundus, et tegelikult täitsa lahe riik ning kui kultuuriga ära harjuda, on ka väga lahedad ja siirad inimesed. Mitte, et neist oleks võimalik aru saada, või nendel meist, aga neis on midagi, mida lääne riikide inimesed pahatihti ära unustavad. Midagi millest esmapilgul aru ei saa, sest kõnemaneer, laua- ja tänavakombed on sellised, et võib söögi isu ära minna ja tänaval räpa sees ära eksida, kuid neis on üks huvitav omadus. Tundub, et nende mõistust pole pimestanud ego arusaam, et nemad ongi maailma naba. Näiteks pole probleem elu aeg päevast päeva passida ühes väikeses putkas hommikust õhtuni ja teed müüa ning samal ajal naeratada, sest sa saad pakkuda teisele teed. Vähe kohtab nurisemist, kritiseerivaid pilke ja teistele näpuga näitamist (tegelikult näpuga nad näitavad palju aga teistel eesmärkidel 😀 ). Ning nad hoolivad üksteisest. Riik hoolib inimestest ja inimesed teineteisest. Mõttemuster, et minul on õigused, minu eest peavad teised hoolitsema ja minul peab olema kõik kõige paremini vahet pole kuidas teistel, pole nende kultuuri veel jõudnud. Respect.

Ning kui ise asjad korda ajada ja ära seletada saab ka kõik praktilised asjad aetud 😉

 

Pärast 30h reisimist otsime oma Hotelli broneeringut

Kusti üritab kohvi peale piima saada

Miks mõnel igal pool nii õnnetult läheb ja teisel muudkui veab?

Esimene kord Hiinas käies olid kõik lollakad, räpased, ebaviisakad ja veelkord lollakad 😀 Iga visiidiga aga tundsime seal ennast aina paremini kuni viimase korrani, kus 3 nädalat oli lausa lust. Inimesedki olid arukamaks muutunud ja söök hakkas maitsema. Mõtlesime, et näe kus linnad on ikka erinevad ja inimesed on erinevad.. Nüüd oleme sellistesse linnadesse sattunud, kus on hoopis teistmoodi. Teiste mängijatega suheldes tuli välja, et Hiina on ikka Hiina ja täpselt sama kogemus kui eelmine aasta. Samamoodi oli nende jaoks kõik jube nõme ja tahaks juba tagasi tsivilisatsiooni, inimeste juurde…

Ei muutunudki inimesed ega riik. Me ise olime muutunud viimase aasta jooksul päris palju. Pannes tähele pisemaid detaile, olles ise avatum, vastuvõtlikum ja vähem kritiseeriv, pannes oma ego tahaplaanile ja katsuda aru saada teistest, muutusid ka hiinlased sõbralikeks ja väga toredateks. Vapustav. Umbes 4 aastat tagasi kuulsin lauset “Muuda iseennast ja kõik sinu ümber muutub ka” Aastate jooksul olen avastanud üha uuesti seda lauset uute tahkudega ennast avaldamas 🙂

Miks mõnel lihtsalt alati veab kõik laabub?

Kas olete tähele pannud, et õppida saab ainult järgmise asja järjekorras? No näiteks matemaatikas, raske on hakata integraale õppima, kui korrutustabel selge pole. Võib ju proovida ja tuupida, aga muudkui tulevad komistuskivid iga järgmise korrutustehtega. Või võrkpallis õppida kõik vastaste nüansid selgeks, minna mängima, aga kui ikka palli käsitleda ei oska siis pole vahet, kui alati õiges kohas seista ja palliga vastu vahtimist saada. Ekstreemsed näited.

Olen avastanud, et see on täiesti universiaalne seadus. IGALPOOL. Näiteks: mõni satub kogu aeg kehvade armusuhete peale. igakord läheb midagi untsu, mehed on sitapead… Järelikult ei ole esimesest korrast oma õppetundi saanud… ega ka teisest, või kolmandast… või kümnendast. Siis see tulebki muudkui tagasi. Niikaua kuni õpime. Ja just selle õppetunni, mida me sealt õppima peame, järgmise meie arengus.

Leida see punkt kus sa oled PRAEGU on üks tähtsamaid, sest ainult sealt saab edasi areneda, kui tegeleda asjadega, mis on meie tegelikust arengu punktist palju kaugemal (ees või taga pool), siis võime seal lõputult ulpida, kuhugi me ei liigu, sest sealt ei ole lihtsalt võimalik edasi liikuda, me ju ei saa liikuda sealt kohast kus me pole. Katsu Tartus bussile minna kui oled Tallinnas :D. See reegel on väga universiaalne nii et tõesti soovitan selle üle natukene mõtiskleda 🙂 Ja kui oma punkti üles leiad, siis hakkavad asjad kiiresti liikuma. Vahel isegi väga kiiresti 😉 Sellepärast suvel õppiski Kusti kuidas see alt sööt õige käib ja mina katsusin aru saada, mis lihased, millises järjekorras mul üldse töötama peaksid kui ma võrkpalli mängin 🙂

Aitäh huvi tundmast 🙂