Mängisime treeningmängu ning endal oli keset heitlust mulje, et ega suurt midagi meil välja ei tule. Vastasel seevastu tundus kõik õnnestuvat.  Kuid tugevat vaimu näidates, ei lasknud sellel ennast heidutada, tundsime ikkagi rõõmu platsil olemisest ja olime tänulikud, et saame teha mida armastame.

Mäng lõppes nii, et tegime kaks kolm ilusat sooritust ja kallutasime mängu enda kasuks. Paar minutit istusime Kustiga vaikuses, “leinates” ikka veel neid enda jaoks “koledaid” sooritusi, kuniks avastasime, et olime ju mängu võitnud. “Huvitav kuidas nii kehva mänguga saab mängu võita” imestasime koos, eriti kuna oli tundunud, et treeningpartneritel oli väga hea päev ja õnnestus kõik.

Hiljem järele mõeldes sain aru, et tihtilugu ei olegi tähtis, kas kõik õnnestub või pigem kisub vasakule (enamik juhtudel on “halb päev” vaid peas kinni niikuinii), vaid see, kui hästi taluda ebaõnnestumisi. Kui ühel või kahel ebaõnnestumisel lasta ennast murda, siis võib hilisematest ilusatest sooritustest suu puhtaks pühkida. Kuna jätkasime mängimist siiski positiivsel toonil, nautisime võimalust mängida, siis mõjus see lõpuks hoopis raskelt vastasele.

Sama olen tähele pannud platsilt väljas. Ei ole tähtis see, kas on hea päev ja kõik läheb nii nagu soovin või pigem tundub nagu töötaks universum minu plaanide vastu. Tähtis on see, kuidas sellist olukorda vaadata. Kas võtta möödalaskmisi kui ääretut ebaõnne ja loobuda, või siis nautida, et tekib üldse võimalus raskeid olukordi lahendada, nendega kohaneda või siis hoopiski enda kasuks pöörata.

Väga tabavalt on öelnud Wayne Dyer: “If you change the way you look at things, the things you look at change”. Täna vaatan mõõnasid, kui võimalusi nendest välja tulla ja seeläbi ennast arendada. Lõppude lõpuks, kui poleks ebaõnnestumisi, siis poleks millestki õppida ning enesearengust unistada oleks naiivne.