V OSA: Asjad loksuvad paika

See oli üks reedene päev, kus ütlesime Janisele, et tead, me ikkagi oleme otsustanud keskenduda rannavõrkpallile ja seda kohe nüüd. Naljatades võib meenutada, et Sass üritas teha kõik võimaliku, et meid idee ees ära hirmutada. Maalides musti stsenaariumeid kuidas me varsti oleme rahast lagedad, klubideta ja jumal teab, mis meist siis saab. Natuke kõhe muidugi hakkas, kuid kuna otsuses olime kindlad ei lasknud ennast grammigi häirida. Samal päeval oli veel kohtumine E-Service’i tegevdirektori Krister Peetmaaga ja AIT-Nordi juhataja Marius Vahteriga. Mõlemad kohtumised olid ülimotiveerivad ja mõlemad lubasid kindlasti toetada. Mõned nädalad hiljem lõimegi just Kristeriga käed nimisponsorluse toetuse suhtes ja meist sai “Gerardo’s Toys Nõlvak Tiisaar”

Oli käes hetk kus teadsime, et anname oma praegused kodud ära, ilmselt lahkume Eestist ja läheme kuhugi laagrisse. See oli ka põhimõtteliselt kõik, mis oli selge. Alustuseks polnud konkreetset kohtagi, kus trenni teha. Olukord oli motiveeriv. Õnneks treeningpaigaga pani kohe varsti õla alla MyFitness, kus me nüüd saame Eestis olles enda füüsist arendada. Eelnevalt olid juba kokkulepped tehtud FiberSolutionsiga ja Pelltechiga, kellel jätkus meisse usku, et meie teed toetada. Toetajate nimekiri aina pikenes.

Esimestel nädalatel pärast muutust läkski kogu rõhk oma n-ö organisatsiooni käima lükkamisele. Teadsime, et meist kahest kindlasti ei piisa, et kõik sujuvalt toimiks. Tegelikult peaksime meie ise ju trenni tegema. Seega järgmised sammud olidki leidmaks endaga kaasvõitlejaid, et saaksime ise hakata keskenduma treenimisele.

Rääkisime oma ideest endise võistkonnakaaslase Sander Rätsepa nõbule, Greete Kempelile, kellel on kogemusi spordiprojektide juhtimise osas ning palusime abi. Talle meie julged ideed väga meeldisid ning ta andis meile juhtnööre kuidas edasi toimetada. Nagu võisime arvata, niimoodi pea ees vette hüpates ei olnud me paljudele asjadele üldse mõelnudki, millele Greete tähelepanu juhtis. Juba mõne aja pärast kutsus ta meid ise kohtumisele ning ütles, et tulge saage tuttavaks oma tiimi uue liikmega :D. Boheemi pizzerias oligi meie esimene kohtumine Rain Laanemetsaga, kellel ka võrkpall südames. Meie ideed kuuldes tahtis ta kindlasti olla osa meie teekonnast ning anda oma panus selleks, et minu ja Kusti peamine tegevus saaks olla treenimine. Juba mõne kokkusaamise järel tundus kõik klappivat ning hakkasime nägema tema kohta tiimis. Juba varsti saimegi hakata osasid ülesandeid tema vastutada anda 🙂

Mitte palju hiljem küsis üks Kusti hea sõber, et kas meil oleks veel abilisi tarvis ning kuna meil olid käed-jalad tööd täis, siis oli see ainult hea uudis. Kristjan Keres on nüüd meil ametlikult tiimis ning aitab meid oma nõu ja jõuga. Enne lahkumist oli tõsiselt tore näha ja ka kergendus, et tiimi koosolekul oli meid kokku 5 (ka Greete käis oma kogemustega aitamas), kes kõik rõõmsameelsed ja motiveeritud aitamaks meid veel endalegi hoomamatute eesmärkideni. Meeskonnaga suunad paigas, saimegi Kustiga hakata ennast viima esimese treeninglaagri lainele (tolleks hetkeks oli väljasõit kahe päeva pärast 😛 )

Naljakas oli veel, et kaks nädalat enne minekut teatas Vessa meile, et ega Phuketis randades võrkpalliplatse üleval pole, tuleb enda platsiga kohale minna… Õnneks see mure sai kiiresti lahendatud, kui Rivo hea sõber Taimaalt lubas meid võrkudega aidata.

Oligi kätte jõudnud aeg, kus pidime oma asjad kokku pakkima, kodudest välja kolima ning Taimaa poole sõitma hakkama. Viimastel päevadel saime Nike ja Sportlandi toetusel vajaliku osa oma varustusest kätte ning esimene treeninglaager oli ukse taga.  Eelnevalt olime koostöös Vessa ja Risto Jamnesega esimese treeninglaagri kava paika pannud ja sõit võis alata!

Kõige lahedam on praegu vaadata selja taha ja mõelda, kuidas ideest saab reaalsus. Kolm kuud tagasi oli ainult soov ja polnud aimugi, kuidas siia peaks jõudma. Polnud meil selleks teadmisi ega oskusi. Kuid tegelikult ongi ju vaja vaid osata astuda esimene samm, pärast seda välja nuputada kuidas teine samm astuda ja nii edasi.

“If two or three agree on a common purpose, nothing is impossible”- Jim Rohn

Järgmisel korral juba meie esimesest muljetest Tais!