Mai 2019

Enne Turniiri:

Selleks turniiriks valmistusime Türgis treeninglaagris. Esimest korda tegime sellise laagri, kuhu kutsusime ka harrastajad, et lisaks enda treeningutele ka neile anda mõned trennid ja nautida koos aega soojal maal spordi seltsis. Videokokkuvõte sellest SIIN. Oleme harjunud Kustiga alati olema kõikides treeninglaagrites ja võistlustel üksipäini. Nüüd 10 päeva pere ja sõprade seltsis oli väga teistmoodi ja super lahe elamus. Lahkusime laagrist päev enne teisi ning mäletan seda hetke väga hästi, kui istusime jälle taksos kahekesi teel lennujaama: “Siin me siis jälle oleme,” muigasime, ja taksosõit vaikuses, oma mõtetes, algas.

Reis oli võrdlemisi pikk, ning varusime endale 3 ööd Malaisias kohanemiseks. See on võistlusreiside planeerimisel üks raskemaid osasid, millal täpselt kohale minna. Liiga kaua ei taha varem minna, sest läheb kalliks ja kohapeal ei pruugi ka midagi teha olla. Liiga hilja minna… siis võib, aga oleme tähele pannud et ei pruugi, minna aklimatiseerumisega raskeks. Malaisias võrreldes Türgiga on ajavahe päris arvestatav ning ka kliima on võrdlemisi erinev. Seega kuigi oleks meelsasti olnud ka viimase päeva koos pere ja sõpradega Türgi laagris, otsustasime reisi planeerides, et just see aeg tuleb varuda. Kas ka sellest tolku oli, seda ei tea kunagi.

Meeles veel eredalt on see, kuidas ootused olid jälle kärmed kätte maksma. Olin endale ette kujutanud mõnusa rannaäärse kuurorti Malaisias, kus saab käia mõnusates kohalikes restoranides söömas, nautida kohalikke puuvilju ja värsket kraami… Kaardi pealt tundus, et täpselt siuke võiks see olla, kuid reaalsus oli hoopis teine. Raske oli leida kohta, kus süüa ning ilma naljata, seal polnud mitte midagi teha. Puuviljadest… terve selle aja peale ma ei leidnudki kohta, kust isegi banaani osta 😀 Üks peaaegu võimatu trenn päevas (kuna esimestel päevadel oli liiv nii harjumatult kuum, et seal oli raske käia) ja hotellitoas passimine andis eriti hea kontrasti äsja lõppenud paradiisile Türgis. Sel hetkel tundus küll turniir kolme väga pika päeva kaugusel. Kui lõpuks otsustasin hädaldamise lõpetada ja olukorraga leppida muutus ka koht oluliselt mõnusamaks. Tegelikult tean ju küll, et koht ise vaevalt et muutus 😉

Turniir:

1280 sisenemispunktiga paigutusime 14. asetusele põhiturniiril. Seega oli alagrupis koos meiega 3. asetusega Saksa paar Bergmann-Harms, 19. asetusega austerlased Huber-Dressler ning Wild Card’i saanud Šveitsi paar Breer-Metral. Turniiri käiku saad vaadata videost all. Mäletan seda hetke kui turniir läbi sai. Tundus, et ikka jube vara lõppes turniir meie jaoks ja läksime täiega lati alt läbi. Juu eelmine turniir Dohas oli endast ettekujutluse maalinud, mis päris tegelikkusele ei vastanud. Õnneks saime juba järgmine päev aru, et tegelikult oli see selleks hetkeks meil parima 5 tulemuse sees üldse ja ei tasu liialt nukrutseda. Ning nüüd vaadates mängu video… tundub pigem, et hea et niigi hästi läks :). Ülikuumast, tormiseks muutuvad ilmastikuolud peegeldasid hästi muutliku ja segaduses olevat sisemaailma, mis pani meid sellel turniiril korralikult proovile.