Enne mängu:

Gstaadis me ei olnud kunagi varem käinud. Ainult näinud pilte ja videosi sellest legendaarsest turneest: Üle kilomeetri merepinnast kõrgemal, Alpide vahel, väga väikeses külas, maailma suurim turnee… Kõlab juba legendaarselt. Üleüldiselt meil 5* turniire oli kokku lugeda ühe käe näppudel, Euroopas ei olnudki varem käinud, kahel korral vaid Floridas. Ratsionaalselt mõeldes teadsime, et mäng on sama ja ka vastased samad, kuid 5* turniiridel on ikka selline hõng, mida mujal pole. Võime mõelda mis tahame, emotsioone krutib teistsugune turniir ikkagi ning lisaks vastastele on veel üks asi millega hakkama saada.

Sõit sinna oli väga maaliline. Rongiga Alpide vahelt, aeglaselt krigisedes muudkui ülesmäkke, kuniks lõpuks kaunilt Gstaadi külakesse looklesime. Linn ise on ilus, kuid pikaks me sinna seekord peatuma ei jäänud

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mäng

Oodatult alustasime kvalifikatsioonis, kus vastaseks oli paar Mehhikost – Virgen/Ontiveros. Olime nendega varem Hiinas mänginud- seal olid nad meist paremad. Ei osanud sellest mängust suurt midagi kaasa võtta, sest mängisime seal täiesti kohutavalt. Läksime mängima kui uue paari vastu. Teadsime ka et võidu korral ootaks meid vanad sõbrad Plavins/Tocs. Kuna olime eelnevates turniirides näinud, et oleme oma mängu kõvasti parandanud, tundus võit ning isegi põhiturniirile saamine väga reaalne.

Et see turniir jäi aga meil maru lühikeseks, lõikasin kokku mängu kogupikkuses.