Naljakas mõelda, et suvi pole veel justkui alanud, kuid selleks hooajaks saigi Maailma karikasarjas mängimine meie jaoks läbi. Edasi osaleme Ida-Euroopa, Euroopa ja riiklikes kariakasarjades. Etterutates võib kokkuvõtteks öelda, et lootsime pisut rohkem, kuid peame leppima reaalsuse ja paratamatusega, et kui alustada oma rannavõrkpalli karjääri maailma kõige tugevamast sarjast, siis ei pruugi head tulemused kohe tulla.
Antalya turniir
Mõlema mängu võtmesõnadeks, ilmselt mitte liiga enesekriitiliselt, võib öelda – rabe, ebakindel ja natuke pehme. Sellegipoolest suutsime esimeses mängus võita riiklikus kvalifikatsioonis Kristo Kollot ja Karl Jaanit. Pärast lõpuvilet olin väga üllatunud ja joovastunud, sest minul vähemalt oli viimane mälestus seisult 7-3, kui olime tagaajaja rollis. Paar enda õnnestumist, natuke õnne ning paar nende eksimust ja võit oligi käes. Esimene võit Maailmakarika sarja võistlustel kirjas ning õhtul oli tunne, et nüüd on kaan lahti ja homme läheme lööme põhiturniiri ukse jalaga lahti 😛
Oligi järgmine hommik norrakate vastu häälestus justkui parem. Keskendumine ning praeguses hetkes kohalolek tundus enne mängu super. Mängu jooksul tuli aga välja, et pall ei taha iga kord minna päris sinna, kuhu ma tahaksin ning vastane oli pagana hea. Serv pandi Kusti peale, vastuvõtt oli hea, kuid minu tõste tihtilugu ei läinud täpselt sinna, kuhu ta oleks pidanud ning kõrge bloki vastu kõikuva tõstega oli Kusti ülesanne pall teisele poole platsi maha saada päris raske. Teiste pallide löömise, mis mul viimasel ajal on väga tõhus olnud, suutis vastane bloki-kaitsemänguga seekord peaaegu kahjutuks teha. Jällegi olime iseenda suurimad vaenlased, kuna endale ründamiseks heade olukordade tekitamisega jäime hätta. Ei ütleks, et vastane meid liiati surus ja murdis, kuid stabiilset mängu ja oma joont hoides said nad meie eksimustest korraliku edu sisse.
Nagu kõiki meie seniseid mänge iseloomustas ka sedagi väga ilusad sooritused põimitud lihtsate oma vigadega. Et stabiilsusest saaks rääkida, selleks läheb veel aega ja kümnetes kordades rohkem võistluskogemust kui praegu. Tihtilugu mängime ju vastastega, kes on võistelnud rannavõrkpallis maailmatasemel juba eelmisest sajandist.
Tekkinud mõtted ja emotsioonid
Pärast kaotust on alati raske. Eriti kui vastane ei pidanud selleks tohutult vaeva nägema, et meid murda. Kuid üks asi, mis meid Kustiga väga palju ühendab on meie tugev hing, positiivse leidmine ja kursi korrigeerimine, et oma unistuste poole kindla sammuga liikuda. Tegelikult on ju võti lihtne: alles jätta ilusad sooritused ning kaotada kehvad sooritused 🙂 Natuke detailsemalt öeldes on vaja tohutult lihvida kõiki mänguelemente. Kui igas üksikus elemendis on natuke ebakindlust ja segadust, siis kokku tulebki üks pundar.
Fakt on, et kaotused tekitavad negatiivseid emotsioone, kuid mis kaotused? Maailma kõige tugevamas sarjas. Aasta aega tagasi polnud meil rannavõrkpall veel mõtteski, oleme kaotanud paaridele, kes on mänginud rannas alates aastas 1998, lasta ennast muserdada nende üleolekust oleks lollus ning otsustasime võtta nendest mängudest kaasa vaid positiivse. Saime teada enda nõrkusi ja tugevusi, saime materjali edasiseks arenguks ja jälle oleme sammu võrra lähedamal ning rikkamad kogemuste suhtes. Peamegi endale tunnistama, et ei olnud veel valmis Maailma karikasarjas võite võtma ning kui panen ennast kõrvaltvaataja rolli, siis tundub see ka maru loogiline. Ise enda pandud ootused maksid natuke jälle kätte, kuid plaanid on ju pikemad ning selleks, et osata võita tuleb kõigepealt õppima kaotama 🙂
Mis edasi?
Kõige motiveerivam ja lahedam on see, et põhimõtteliselt hakkab alles nüüd meie jaoks põhihooaeg. Esimest korda saame teha kodus trenni nii palju kui süda lustib ja hakata tihedalt kohalikes sarjades võistlemas käima. Ettevalmistus on läbi ja hooaeg alaku 🙂
Aitäh teile kõigile, kes te meile kaasa elate ja tegemisi jälgite. Eriti suured tänud meie toetajatele, kes selle kõik võimalikuks teevad 🙂
