IV OSA: Endalegi arusaamata saab ideest reaalsus

Kui Mart mulle ütles järgmine päev, et Belgia klubile sai ära öeldud, tabas mind reaalsus. Me olemegi otsuse vastu võtnud ning varem või hiljem alustame rannavõrkpalliga. Nägu läks veelkord naerule.

Otsustasime rääkida hetkel Eesti parima rannavõrkpalluri Rivo Vesikuga, et kuulda, mida tema ideest arvab. Vastukaja oli igati positiivne ning saime parema idee, mis meid üldse ees ootab. Veel oli Rivol rõõm näha, et Eestis ei hakka rannavõrkpall välja surema, vaid on võimalus, et volleringkonda lisandub üks professionaalne ja andekas võistkond. Lubas veel aidata meid nii palju kui võimalik, et tema kogutud kogemused ja teadmised rannavõrkpallist meieni jõuaksid.

Kuna ettevõtmine paistis hoomamatu kogusime nii palju arvamusi ja tagasisidet kui võimalik. Nõu küsisime nii Eesti Võrkpalli Liidult kui vanameistrilt Kristjan Kaisilt. Nende usk meisse andis veelgi jõudu.

Üks asi, mida keegi ei tahtnud meil aidata otsustada oli see, kas alustada kohe või pärast hooaega ja suvel. Inimloomus on ikka natuke ettevaatlik. Võiks ju alustada pärast saalihooaega, mängida üks suvi ning vaadata kas meil üldse tuleb välja. Eriti lähedased inimesed olid ettevaatlikud. Ei tahtnud ju keegi, et teised halbu otsuseid teeksid.

Ometi tundsime ise, et katsetada pole mõtet. Kui midagi teha, siis seda südamega ja täiega. Ehk üks valik oleks olnud turvaline tee – veeretada saalihooaeg lõpuni, mängida ilma motivatsioonita ja siis vormikõvera alumises otsas alustada rannahooaega ja selle pealt mingeid järeldusi teha. Teine valik oli palju riskantsem – alustada nüüd ja kohe, minna sügisel laagrisse ja alustada rannahooaega korraliku füüsisega.  Kuna me mõistsime, et me tahame niikuinii varem või hiljem randa mängima minna, siis ei näinud enam saalihooajal mõtet. Plaan oli ju viieaastane, seega esimese suve võistluste pealt ei hakka me ühtegi lõplikku järeldust niikuinii tegema. Pole ju keegi midagi suurt korda saatnud jalutades turvalist teed pidi.

„If your dreams don’t scare you, they’re not big enough.“

Otsus tehtud, hakkasime astuma järgnevaid samme, ise samal ajal pidevalt arutades, kuidas on  kõige kasulikum edasi minna. Koostasime tegevusplaani, kuhu panime kirja eesootavad ülesanded, inimesed kellega peame rääkima ja dokumendid mida peame koostama. Alustasime ka enda turundusplaani koostamisega, mida potentsiaalsetele sponsoritele näidata, igapäevaselt uute ideede üle brainstormides. Kuna me teadsime, et teeme seda kõike enda hüvanguks, siis ei hakanud igav hetkekski. Teha oli tohutult ning teadsime, et kannatlikkus ja järjepidevus viivad sihile, siis võtsimegi endale eesmärgiks astuda iga päev üks väike samm, mis viiks meid eesmärgile lähemale. Seda põhimõtet järgime siiani.

„Ask yourself if what you’re doing today is getting you closer to where you want to be tomorrow.“

Usume, et kui midagi suurt tahta saavutada, siis ei ole plaan „B“ vajalik, vaid tuleb pingutada oma üheainsa eesmärgi nimel. Niisiis andsime TTÜ-le teada oma lõpliku otsuse ja läksime sõbralikult lahku. Asusime teele, endal taskutes kaks suurt auku ja polnud kohtagi kus treenida.