Jõulueelne mõtisklus – muusikapala, meie elu

Kui jagame ühe muusikapala väikesteks osadeks. Võtame täiesti suvalise hetke suvalise koha ja teeme hästi lühikeseks selle. Mis me saame? Noodi. Nüüd kuulame seda nooti või kõla eraldi. Oskame öelda, kas see on hea või halb, ilus või inetu? Jube raske eks. Lihtsalt üks kõla.

Isegi kui võtame mingi seiga, veidi pikema ja lõpetame suvalisel hetkel ära, siis on raske öelda, kas see viimane hetk oli nüüd ilus või mitte, sest me ei tea mis edasi saab… Kui me edasi kuulame saame heal juhul aru, mida see hetk meile tegelikult öelda tahtis, kus me muusika ennist pausi panime.

Kas saate aru juba kuhu see jutt tüürib?

Et illustreerida kirjutan ühe loo siia. Autorit ei tea, seega kirjutan oma sõnadega ümber.

Mehel jooksis talust lehm ära ning sõbrad tuttavad tundsid talle moraalse ja rahalise kaotuse pärast kaasa. Mees ei mõistnud neid hästi. Hiljem tuli lehm tagasi ja tõi endaga metsast terve lehma karja kaasa ning terve külarahvas oli kade ta suure õnne ja rikkuse peale, lähedased soovisid õnne. Mees ikka ei mõistnud neid hästi: kust nad nii hästi teavad, et asjad on head või halvad… Aastad möödusid ning perepoeg sai suurt lehmakarja karjatades raskelt viga ning jäi invaliidiks. Jälle talurahvas koos kaastunnet avaldamas. Mehel juba omamoodi piinlik, kas talurahvas juba õppetundi pole saanud hea ja halva kohta? Mõned aastad veel ja tuli maale sõda ning kogu küla noored mehed võeti sõtta, kõik nad hukkusid, kuid mehe invaliidist poeg sõjaväkke ei kõlvanud, nad elasid rahulikult oma talus edasi.

Lõppkokkuvõttes on kõik üks protsess. Kui tuua tagasi muusikapala näide, siis igaühe elu on üks muusikapala. See, et vahepeal on olnud melanhoolsemaid kohti ja teistes kohtades natuke segadust, annab kõik oma panuse selle teose terviklikuks iluks. Seega, kui tundub, et on jube kurb koht või kõik pöördub pahupidi, ära kohku, muusikapala on veel ju kirjutamisel ning vara on ennatlike järeldusi teha. Jäta ka meelde, et just sina oled (kaas)autor. 

Ilusat jõuluaega teile 🙂