Planeerisime Mardiga oma reisi Kanadasse, Edmontoni 3* maailmakarika etapile ilmselt mõnes lennujaama kohvikus. Otsustasime, et lähme 3 päeva varem kohale, et üheksatunnise ajavahega kohaneda ja väga pikast lennust taastuda. Mina pidin sinna tulema otse Veneetsiast, kus õnnestus oma elukaaslase, Kaisaga nädalavahetus veeta. Mardi plaan oli veeta nädalavahetus Riias ja Ed Sheerani kontserti nautides. Kuna suvi on meil päris tihe ja avanes selline võimalus, siis tundsime, et see on hea mõte teha selline mini-puhkus enne reisi. Kui veel nokkida, siis näitab meie kogemus ka seda, et me mängime ka paremini kui tunneme end puhanult ja hästi.

Ilmselt oli meie suur plaanimine kellelegi seal üleval silma jäänud, et saime jälle osa headest õppetundidest. Nimelt otsustas Mart jääda üheks ööks kauemaks Riiga, et sealset olemist nautida. Sealt tagasi tulemine osustus aga oluliselt keerukamaks. Õhtused bussid, millega nad plaanisid tagasi tulla olid kõik välja müüdud ning auto rentimine liialt kallis. Otsustasid nad tulla hoopis õhtuse lennukiga, et järgmisel hommikul Kanadasse lennata. Ka see lend hilines mitu tundi enne kui rattad maast lahti sai ning Tallinasse tükk maad peale südaööd maandus. Seejärel oli tarvis sõita linnast välja venna juurde, kus tehti paar unetundi, võtta auto ja minna Tallinna koju Kanada reisi jaoks pakkima. Lennujaama jõudis ta täpselt õigel ajal ja 3 ümberistumisega lennureis sai alata.

Minul aga algas viimane hommik Veneetsias imeilusalt, meeldiv hommikusöök ja jalutuskäik kanalite vahel tegid südame soojaks. Eelmine õhtu saatsin oma armsa Kaisa bussi peale millega ta tagasi Horvaatiasse tööle sõitis.

Sain Veneetsias üsna kergelt bussiga lennujaama ja ka lennujaamas sujus kõik kenasti kuni olin juba lennukis ja ootasin õhkutõusu, et 9h aega iseendale pühendada. Järgnes kapteni teavitus, et lennukit pukseeriv auto, tegi liiga järsu tõmbe ja lennuki esiratas sai kahjustada. „Püüame asja võimalikult kiiresti korda saada.“ Peale 1,5h lennukis ootamist öeldi meile, et seda korda ikkagi ei saa ja me peame maha minema. 1h hiljem olime ca 200 inimesega tagasi väravas ja ootasime edasisi juhtnööre. Anti lootust, et lennuk tehakse ikka korda. Veel 2h istumist ühe kohvikuga terminali nurgakeses ja tuli teavitus tühistatud lennu kohta ning anti lootust, et homseks on lennuk parandatud. Andsin Mardile teada, et täna kindlasti Edmontoni ei jõua. Ta jagas mulle oma Riia reisi muljeid ja saime koos naerda.
Järgmiseks eskorditi meid check-ini lettide juurde tagasi ja paluti oodata. Taas 1,5h seismist ja ei mingit infot mida edasi teha. Siis saabus üks naine, kes viibutas kätega välisukse suunas ja seal oli buss, mis viivat meid kuhugi hotelli. Kuna meid oli u 4 bussi jagu siis saime veel üksjagu järgmiseid busse oodata, aga õhtuks olime siis mingis keset põldu asetsevas hotellis kohal ja pakuti isegi õhtusööki. Järgmisel päeval peale hommikusööki korjati meid bussidega peale ja läksime uuele katsele. Kui ka see lend oli tund aega hiljaks jäänud ja me kuskil kinnises koridoris jälle teadmatuses istusime muutus asi naljakaks. Märkasin väga palju erinevaid reageeringuid inimestel, mis kahjuks antud olukorda mitte kuidagi ei muutnud. Siis lõpuks pressiti meid 30 minutiga lennukisse ja sain oma uriinist õhkuvate vetsude kõrval oleva istekoha jälle sisse võtta ja põnevusega edasist ootama jääda. Lennuki kapten palus siis veel miljon korda vabandust ja ütles, et tegemist on täiesti uue lennukiga, kuna eilset korda ei saadudki. (Vaene puksiirauto mees sai ilmselt normi peapesu) Aga mina kaptenit ikkagi ei uskunud, kuna uriinikas oli täpselt sama, mis eile! Lend läks viperusteta ja mul õnnestus isegi taimetoitu endale seal kaubelda. Maandusin Torontos ja Edmontoni lennule minnes hilines ka see natuke alla kahe tunni. Sai selgeks, et ka täna ma trenni teha Mardiga ei jõua ja hea üldse kui kohale saan. Turbulents raputas korralikult, hoides kõik erksad. Lennujaamast sain takso peale, mis tõi mind 45 minutiga Mardi juurde hostelisse. Jagasime veidi kogemusi ja sain teada, et ta oli saanud 2 päeva Taanlaste, Soomlaste ja Tšehhidega trenni teha ning pikali visates tuli uni päris kiiresti.


Järgmine päev oli siis kvalifikatsioonipäev, mida me õnneks mängima ei pidanud ja saime siis õhtuks omale trenni aja Sloveenia poistega. Et natukenegi kohaneda uue kontinendi, ajavööndi ja kliimaga. Hommikul vedasime enda unised kehad väljakutele ja tegime kerge liigutamise ja üles äratamise. Õhtul väljakutele minnes sadas vihma ja paugutas äikest ning meid palli mängima ei lastudki. Toksisime siis siseruumides veidi sõpradega palli ja läksime tagasi hotelli. Järgmine päev algas turniir.