Kas teate lugu sellest, kuidas miili alla 4 minuti jooksma hakati? Lühidalt: pikalt arvati, et inimesele on lihtsalt füüsiliselt võimatu miili alla 4 minuti joosta. Kuniks Roger Bannister selle barjääri 1954 aastal murdis. Pärast teda hakkas ridamisi sportlasi miili alla 4 minuti jooksma. Barjäär oli aastaid lihtsalt inimestel peas. Nüüdseks on seda tulemust juba pea 17 sekundi võrra parandatud.

Miks ma sellest kirjutan on see, mille peale täna pärast trenni mõtlema hakkasin. Kui ma Eestis aastaid tagasi suviti rannavõrkpalli saalivõrkpalli kõrvalt harrastasin, siis kunagi ma isegi ei proovinud ülevalt tõsta. Ühtegi trennikaaslast ning kedagi ma üldse Eestis ei näinud ülevalt tõstmas. Ka kohtunike mentaliteet oli pigem see, et kui keegi ülevalt tõstab siis pigem vilistame lihtsalt soojaks, kuna seda väga ei tehta. Selgituseks: rannavõrkpallis on ülevalt sööt väga range ning puude peab olema täiesti puhas, et see element oleks lubatud.

Kui Kustiga randa pöördusime ning maailmatippe mängimas vaatasime, nägime neid loomulikult ülevalt tõstmas. Arvasime, et see on eliitide eliit, kes selle oskuse on omandanud. Sellegi poolest otsustasime, et selgeks me selle õpime, saagu mis saab. Terve esimene hooaeg võistlustel pigem ei kasutanud seda elementi, kuid trennis panustasime sinna tohutult tunde ning hooaja viimastel turniiridel tundsime ennast mõlemad juba päris kindlalt. Kusti rohkem, mina tasapisi.

See hooaeg alustades Tais ning Austraalias oma laagriga saime aru, et see oskus ei ole absoluutselt mitte midagi erilist vaid tänapäeva rannavõrkpallis täiesti tavaline. Ka näeme amatööre, kes ei unistagi võistlemas käimisest, rannas võrkpalli toksimas ja täiesti ideaalseid ülevalt sööte jagamas… nii möödaminnes 😀

Jutu point ei ole mul nüüd üldse mitte selles, et oleme tublid ja õppisime ülevalt tõstma (jube palju kasutan sõnakordust siin, aga ei ole nagu alternatiivi ka 😀 ) vaid selles, et inimene hakkab uskuma mida iganes ümbritsev talle pähe määrib. viiekümnendatel usuti, et alla 4 min miili joosta on võimatu. Meie uskusime, et ülevalt sööt rannas on peaaegu püüdmatu. Iga teine inimene tänavalt usub, et kool, ülikool, töö, ja pension on ainus võimalik tee…

Vaatame enda ümber ringi ning mõtleme, kas see mida me usume, mille ümber oleme üles kasvanud on siiani kehtiv või võiks mingites valdkondades uskumusi muuta? Mina arvan, et kui keegi midagi on saavutanud, on see ka minule võimalik ning kui on midagi, millega mitte keegi pole veel hakkama saanud, võib see minule ikkagi võimalik olla. Keegi peab ju esimene olema.

Ilusat pühapäeva ning luba endale täna aeg mõtisklemiseks, mõtiskleda on tore 🙂