Edmontoni MK etapp: Alagrupis on meil teine asetus, kõik aga on tugevad paarid. Esimesel asetusel Austria paar Huber-Dressler, keda kord see suvi napilt 2:1 võitnud. Kolmandal asetusel Läti paar: Noor Samoilovs ja ta paariline, kellega oleme algusaastatel kõvasti trenni teinud ja tema vastu mänginud – hiiglane Solovejs. Ning neljandal asetusel väga tugev Prantsuse paar, Aye/Gauthier-Rat. Esimene mäng Läti paari vastu algab nagu tegelikult ootasime. Lööme oma side-outi stabiilselt ära ja blokk kaitses hammustame päris tugevalt. 21:15 esimene geim meile. Läheb oodatud rada pidi. Teine geim algab veel kindlamalt ning haarame isegi 14:6 eduseisu. Natuke piilun juba kõrvalplatsile, et ei tea kes meile vastu tuleb 😀 Ups! 14:7 tehniliselt time-outilt tagasi, ning asume asja kallale. Järsku on jäänud Kustile väljak jube väikseks. Igal löögil on labidad ees ja kõik koksud olid noorele lõvikuningale justkui ette teada. 16:12 poolte vahetus. 19:16 poolte vahetus, selleks ajaks olen ka ise kangestunud ja tõstmine muutub vaikselt ebakindlamaks rääkimata tugeva servi löömisest või teise palli löömisel Kusti aitamisest. 20:18 servida esimene matš pall, blokk ees, julgestavad, kaitses Kustil pall käes, tõste löödaval positsioonil, kuid Solovejs saab oma ühe käe kaitses alla ning lahendab. 20:19 teinegi matš pall vastase servist lüüa, kuid ka see ei jää väljakule maha, jälle läbi häda blokist julgestavad ja lahendavad. Ning 22:20 geim lätlastele. Kogu teise geimi teine pool oleks justkui uus võistkond platsil olnud. Ei olnud julgust, agressiivsust ega otsustavust. Viis see selleni et tekkis tunne, et pole isegi tehnilisi oskuseid jäänud.
Kolmas geim oli maakeeli täitsa katastrofa ning 15:5 seisul saime koju puhkama ja järele mõtlema. Praeguses MK süsteemis mängitakse alagrupid play-off süsteemis. Ehk pärast esimesi mänge lähevad võitjad kokku – mängivad 1-2 koha peale ja kaotajad lähevad kokku ja mängivad 3-4 koha peale. 1. Koht pääseb otse teise ringi ning 4. Koht kukub turniirilt välja – iga mäng on olulise kaaluga. Seega õhtul ootas ees ellujäämise mäng alagrupi esimese asetusega – Austriaga, kes oli 2:0 kaotanud Pransusmaale. Aeg kahe mängu vahel oli ebaharilikult pikk ning oli aega rahulikult toimetada endaga, ja otsida vastuseid: mida hommikusest mängust ja sellisest lagunemisest kaasa võtta ja õppida, ning kuidas sellest emotsioonide tormist üle saada…
Nii mulle kui Kustile oli see 6 tundi väga intensiivsed, enamasti olime vaikselt, analüüsisime omaette ja uurisime mängu ja sisemaailma olukorda selle jooksul. Mingi hetk arutasime ja jagasime mõtteid, vaatasime videolt nii enda kui õhtuse vastaste mängu ning siis jätkasime omaette. Minul tuli väga palju uusi arusaamisi, taipamisi ja ideid, mida rakendada juba õhtuses mängus, koos nende arusaamadega rahunes ka emotsionaalne maailm ja tekkis lausa mängunälg, soov uut rakendada. Kusti praktikad oma sisemaailmas olid niivõrd intensiivsed ja palju kerkis ülesse, et enne mängu, nagu ta ise hiljem ütles, oleks tahtnud ketti panna (korrektselt öeldes: oksendada)
Austerlastega mäng algas nagu uus päev. Jälle olime ümber sündinud ning võitsime esimese geimi kindlalt 21:11 Teine geim nad kohandasid oma mängu, said aru et peavad rohkem riske võtme, mõned õnnestumised ja tekkis ka julgus ja kindlus, mäng muutus tasavägiseks. Metsikult ägedad pallivahetused, pinge oli krutitud lakke, kuna kummagi võistkonna jaoks alagrupist väljakukkumine oleks pettumus. Mäng kestis ja kestis, pallivahetused läksid aina vingemaks, pikemaks ja lausa ebainimlikuks. Nubrid tablool muudkui suurenesid ja rahvast kogunes – ka Kanada Eestlased olid tulnud suure lipuga kaasa elama :). Lõpuks: geimivõit ja mänguvõit lausa numbritega !!!39:37!!! kaugelt meie pikim geim MK etapil, või isegi elus.
Emotsioon oli üleval, rahulolu suur ja enesetunne hea, kell oli tikusnud 9 ning läksime rahus õhtust sööma, naeratus suul!
Öeldakse, et loll õpib enda vigadest, tark õpib teiste vigadest. Kuid tänase päeva valguses sain aru ühest asjast.
Maailma parim õpib enda õnnestumistest
Täpselt veel ei tea, kuidas seda teed käia, kuid olen kindel et on võimalik pärast õnnestumist, näiteks pärast mängu austerlasetega võtta samamoodi mäng läbi, intensiivselt otsida detaile ja vastuseid. Just seda, et mida sealt kaasa võtta, mida õppida ning kuidas järgmine mäng parem olla – täpselt samamoodi kui pärast valusat kaotust. Mina seda veel ei oska, kuid tean, et see on see tee ning juhtlõng on käes. Iga võidetud mänguga, õnnestunud sooritusega tuleb tegeleda sama intensiivselt kui väga valusalt kaotatud matš palliga või ebaõnnestunud turniiriga. Ma ei mõtle päris ekstreemselt, nii et süda pahaks läheb ja 6 tundi pärast igat mängu seda läbi käia. Kuid see on see tee.
Kui õppida ainult oma vigadest, siis mis saab siis kui saavutatakse selline meisterlikkus et vigade arv läheneb nullile? Piir tuleb ju ette, õppetunde maru vähe. Et söösta teistest kaugele ette tuleb hakata õppima ka enda õnnestumistest, siis pole arengul piire!
