I OSA: Meeldejääv suvi, mis võibolla ei lõppegi?

Hea sõber. Meil on väga hea meel, et oled leidnud tee meie kodulehele ning oled huvitatud meie edasisest käekäigust. Esimese asjana tahaksime jagada sinuga oma mõttekäike ja emotsioone sellest, kuidas me viimase paari kuu jooksul otsapidi rannavõrkpallini jõudsime. Kirjutame siia lugusid nii Mardi kui Kusti vaatevinkist. Loodame, et meie järjejutuna ilmuv lugu pakub sulle huvi.

I Osa

Suvi 2015 pakkus meile vägagi palju. Kusti oli oma seljaoperatsioonide järel teinud suurepärase hooaja TTÜ särgis ning taas jala koondise ukse vahele saanud. Minul oli selja taga elu esimene välisklubihooaeg, mis põnevalt algas ning üliedukalt Soome meistriliiga kõigi aegade punktirekordiga lõppes. Ees oli ootamas paljukiidetud uue peatreeneri ja Eesti parimate võrkpalluritega töine ja võistlusrohke suvi ning silmapiiril sätendas unistus tugevast välisklubist. Tahtmine ennast tõestada oli meil väga suur ning treeningu keskkond seda ka võimaldas. Jutuajamised elust-olust ja treeningutest välismaal pallivate koondislastega tõstsid motivatsiooni iga päev ning tundus, et vaid taevas on piiriks.

Koondise juures treenimisel oli meie jaoks palju uut, alustades treeningplaanist ja treeningute ülesehitustest ning lõpetades mängu analüüsi ja läbimõeldud toitumisega. Treeningud olid esiteks tavatult pikad, kuni kolmetunnised (nüüdseks tundub see täiesti normaalne), nädalas oli paar trenni rohkem, kui keha harjunud oli ja kogu töö oli ääretult sihipärane. Soojendusi viis läbi füüsilise ettevalmistuse treener. Pöörati varasemast rohkem rõhku harjutuste tehnikale – jõusaalis kangiharjutustest tavalise jooksusammuni välja, kõik selleks, et minimeerida vigastuste tekkimise riske. Geniaalne oli ka see, et soojenduse ajal kutsus peatreener enda juurde pallikäsitlemistehnikat lihvima 3-4 meest, kes said treeneri asjalike näpunäidete saatel palju vajalikke pallipuuteid. Ei lugenud üha kasvav väsimusaste, hommikune pikk jõutreening ega ka see, et treeningu algusest on möödas ainult 5 minutit, pall pidi ikka õige kaare (tema keeles parabooli), õige kiiruse ja perfektse tehnilise soorituse tagajärjel õigesse kohta lendama. Vabandusteks aega ei olnud ja ega muudmoodi areng tulegi. Vastaste ja ka enda mängu analüüsimisele kulus palju aega, tavapärase ühe 30-45 minutilise mängueelse koosoleku asemel oli neid tavaliselt vähemalt neli ning sinna lisada veel mängujärgsed koosolekud. Vastaste mäng oli reeglina täielikult lahti harutatud ning enda mänguplaan perfektselt paigas. Ka toitumisega olid plaanid paigas, süüa tehti peatreeneri nõudmiste järgi ning üheskoos süües võis nii mõnigi tunda peatreeneri pahakspanevat pilku oma ülekuhjatud taldrikul. Kommentaarid ei jäänud tulemata. Kellel oli mõõdetud liigne rasvaprotsent või kerge ülekaal, pidid olema teistest toiduvalimisel veel hoolikamad. Koondis on jõudnud väga professionaalsele tasemele. Seda on ka hästi näha meie meeste 11. kohast EM’l. Oli ju veerandfinaalgi käega katsutav. Kui tihti seda Eesti pallimängualades näeb? Respect!

Päevakava oli tihe ning täpselt nii oligi nagu peatreener ütles: “your personal business is national team”. Sellega kaasnev areng oli märgatav. Kuid midagi oli siiski puudu, et sära silma tuua. Kuna hotellideski jagasime Kustiga alati tuba, siis jutt ka vahel seda teemat puudutas. Ei saanud aru, kas asi oli täielikus isikliku elu puudumises, lihtsalt väsimuses või veel milleski muus. Küll aga avastasime, et välisklubide valimine ja otsimine järgmiseks hooajaks ei olnud kummalegi maksimaalset elevust pakkuv. Pikalt küll tihtilugu selle üle pead ei murdnud, sest sukeldusime jälle rutiini. Ükspäev kutsus Kusti mind lõunale ja ütles, et tal on mulle üks idee!

Püsige lainel, et lugeda, mis edasi sai 🙂