Kas olete lugenud mõnda enesearengu, motivatsiooni või mõnest muust sarnasest raamatust, kuidas alati peab olema oma tegevusel “miks?” Tavaliselt lähetutakse sellest, et oma eesmärke saavutada pead sellega siduma emotsiooni. Näiteks, kui tahad teenida palju raha, siis miks ma seda tahan? Ilmselgelt selleks, et osta endale palju vidinaid eks!? Siis tuleb küsida edasi, miks ma neid vidinaid tahan, äkki tegelikult mul polegi vidinaid ennast vaja, vaid lihtsalt jobule naabrile koht kätte näidata, küll see võiks ennast hästi tundma panna? 😀 Igatahes tasuks jõuda oma küsimustega emotsionaalse vastuseni. Mingi põhjus, mis liigutaks sind tõeliselt emotsionaalselt. Näiteks tahan oma maja, et mu lapselapsed hea meelega külastaksid vanaduspõlves ja siis saaks aias kõik koos mängida. Kui selline mõte toob pisara silma, siis sellise “miksiga” on lihtsam ennast raskematel aegadel voodist püsti saada ja tegutsema asuda. Olen selle kõigega väga nõus, kuid tahaksin kirjutada natukene veel sellel teemal ja natukene teise nurga alt.
Lugesin kunagi ühte lugu, mis mulle too hetk väga äratundmisrõõmu pakkus ja mis mulle siiani aegajalt meelde tuleb, kui silmad lahti ringi vaatan. Minu sõnadega kõlab see nii:
Väike tüdruk tegi emaga koos süüa ning kala praadimise ajal küsis tütar emalt, et miks on vaja kalal pea ja saba maha lõigata enne praadimist. Ema vastas kärsitult, et mis loll küsimus, sest nii ju kala praetakse, tema ema tegi juba nii. Tüdruk ei jäänud vastusega rahule ning pöördunud vanaema poole, sai ta sama vastuse sama kärsitul moel. Lõpuks vana-vanaemalt pärides seletas talle viimane, et ta võttis alati kalal pea ja saba enne praadimist maha, sest tal oli liiga väike pann ning terve kala ei mahtunud lihtsalt ära.
Kui tihti teame miks me midagi teeme ning miks me midagi just sellisel moel teeme. Kui me Kustiga treenime, siis tihtilugu oleme täiesti kahekesi. Palju oleme käinud treenimas välislaagrites erinevate treenerite all ning saali aega arvesse võttes oleme oluliselt rohkem oma elust olnud lihtsalt treeneri juhendatavad. Kui kahekesi trenni teha siis peame kõigepealt ise trenni ette valmistama, selle läbi viima ning selles ka osalema. Seda õppisime üpris alguses, et trenni tulles peab olema trenn ettevalmistatud, sest kui lihtsalt midagi tegemise pärast teha jääb trenni järel sisemusse väga tühi tunne.
Just kahekesi treenides olen aru saanud, et kui me ei pane trenni ja harjutustesse sisse mõtet, siis on trenn ikka maru mõttetu ja ainuke muutus mida on tunda on see, et järgmiseks trenniks on jalad sutsu rohkem väsinud. Suures meeskonnas treenides ei tekkinud mul seda mõtet kunagi, et ma peaksin teadma miks ma tänast trenni või käesolevat harjutust teen. Väga lihtne oli minna, küsimusi esitamata trenn kaasa teha ning siis kodus üldse ära unustada, mis trennis juhtus. Kuid nüüd just mõned nädalad tagasi vaadeldes ühte suurema grupi treeningut panin ma tähele, et kurat… Ega tegelikult ju treener ka ei pruugi teada miks ta midagi teeb. Trennil polnud iseenesest midagi viga, lihtsalt õhkkond oli selline, et ei treenitavad ega treener ei olnud väga hasartis selle üle mida nad teevad, peaasi et tehti midagi. Asju mida on alati tehtud.
Tavaliselt on treener kas vana sama ala harrastaja või õppinud treener. Mõlemal juhul on ta elu jooksul omaks võtnud, kas teadlikult või alateadlikult, kellegi teise teadmised kuidas trenni tehakse: kuidas hooajaks ettevalmistutakse, kuidas tehnikat arendatakse jne. Kui tihti on meetodid põhjendatud selgete argumentidega ja kui tihti on need pigem: “nii ju tehakse.” Julgen kahelda, et kõik treenerid on küsinud endalt, miks täpselt ma sellist trenni läbi viin. On see maksimaalse kasuteguriga, mis me praegu teeme või raiume pigem niisama tühja? Veel vähem paneved sellele rõhku treenitavad, kuigi tegelikult just nemad on need kellele see kõige suuremat mõju avaldab. Treenitavana on ju metsikult lihtne lülitada mõte täiesti välja ja teha mis kästakse. Kuigi see, kas ma saavutan edu, arenen võimalikult kiiresti nii et tervis ka terveks jääb võiks ju endale huvi pakkuda küll.
Panin just selle pildi siia jutu peatsisse, sest selle hooaja eel Tais ettevalmistuslaagrit tehes olid just sellised kummilindiga harjutused üks treeningu põhiosi… terve kuu! Mõned uudishimulikumad tulid rannas küsima, et mis sporti me küll teeme ning imestus oli suur kui kuulsid, et treenime rannavõrkpalliks. Tollel hetkel tundus see parim, mis teha saime, et rannavõrkpalli oskustes sammu võrra edasi minna.
Esimeses lõigus kirjeldasin populaarset “miks?” otsingut edu saavutamiseks. Arvan, et kui ma niisama endale muudkui ette kujutan, mis emotsionaalse eesmärgi nimel ma tohutult pingutan ja kannatan ning mugavustsoonist muudkui väljun, aga samal ajal kõik tegevused baseeruvad sellel, et nii ju tehakse, siis peaks ehk korra aja maha võtma ja täpselt läbi mõtlema, mis tegevus võiks olla antud hetkel kõige kasulikum. Alati ei pruugi see käesoleva konkreetse ülesandega üldse seotud ollagi.
Ma alati räägin pikalt treenimisest ning toon sellega paralleele. Põhjuseks: sellega ma lihtsalt tegelen suurema osa oma päevast. Antud mõtiskluse idee aga kehtib igas eluvaldkonnas ja treenimise tõin lihtsalt üheks näiteks 🙂
Loodan, et sul oli tore minuga mõtiskleda. Järgmises osas samal teemal räägin ühe loo, mida tunnistasin kui Mängisin Soomes saalivõrkpalli, tol hetkel oli see minu jaoks täiesti arusaamatu käitumine ühe mängija poolt, kuid nüüd näen asju juba teise pilguga. Peatse kirjutamiseni 🙂
