Eelmine kord alustasin mõtisklust oma tegevustele „miks“ leidmisel ning jõudsin järeldusele, et tänapäeval väga populaarsust koguvast eesmärkide püstitamisest ja emotsionaalse „miksi“ leidmisest üksi justkui ei piisa. Kuid täna tahaksin tagasi tulla just emotsionaalse poole juurde. Alustan jällegi ühe looga.
Viimane kord kui Soomes käisin kohtusin oma sealse treeneriga ning jutustasime elust ja olust. Tuli välja, et ta noorem vend, kes oli teinud oma elu parima hooaja Soome meistriliigas otsustas võtta pausi võrkpallist, et minna tööle baari juhatajana. Üldsegi mitte raha pärast, vaid selle pärast, et talle lihtsalt restorani bisness niiväga meeldib 🙂 Alguses kortsutasin kulmu ja mõttes kõlas kreisiraadio intro „…see on ju kukesupp!“
Täpsed mõtted mis mu peas too hetk kõlasid olid midagi sellist: „Oo, väga tore et Lauri vend lõpuks nii hea hooaja tegi, mäletan teda kui kõva töötahtega poissi. Oot oot, misasja, ei mängigi enam võrkpalli, aga miks? Just tegi läbimurde ja ta on ju võrkpallis nii hea, vaikselt hakkavad alles uksed avanema. Baari? Võrkpalli asemel, täitsa totter ju…“ Ma täpselt ei mäletagi kaua mul aega läks ja millal ma üks hetk mõttemustrit vahetasin. Andis aga see seik tõuke, et ma saaks aru ühest oluliselt nähtusest.
Üsna tihti me teeme asju ainult selle pärast, et me oleme selles juba head. Ning väga raske on eemale astuda elukutsest, hobist või tegevusest, kui me oleme selles juba mingi taseme saavutanud, eriti kui juba meistriklassi. See aga ju tingimata ei tähenda, et see tegevus oleks see, kus me tahaks edasi liikuda ja oma aega jätkuvalt panustada. Tihti on raske sellest endal ja veel rohkem teistel aru saada.
Näiteks keskkooli lõpus ütles matemaatika õpetaja mulle, et ma loodan et sa mingit spordi asja õppima ei lähe ja oma potentsiaali ära ei raiska. Saalivõrkpallist eemale astudes oli arvamusi kõrvalt, et kuidas saab sellisel hetkel kõik tehtud töö „maha visata.“ Samamoodi tundus minule alguses Soome treeneri venna otsus minna restorani tööle „tehtud töö ja kogu potentsiaali maha viskamisena“
Ühiskonna surve ja teiste arvamus paratamatult mängivad rolli, kuid arvan, et sama faktor närib iseennast sisemiselt üpris palju otsuste langetamisel. Tol hetkel kui sellel teemal mõtisklesin tekkis tunne, et võib-olla enamik inimesi, kes ei ole päris rahul oma asjadega ei suuda teha elus muutusi, sest iga väiksemgi kõrvalekalle võib tekitada tunde, et viskan oma kümne, kahekümne või viiekümne aasta töö, kogemuse ja pädevuse minema. Võib-olla ei osata rahulolematuse põhjust otsida isegi sellest valdkonnast, kus me kõige paremad oleme.
Võtame näiteks ühe poisi, kellel koolis pea ei võtnud ja on läinud sõduriks noorest peast. Füüsis ja distsipliin on tal aga hea ning aastatega on ta lihvinud oma oskusi ja roninud karjääriredelil. Vaikselt hakkab talle aga koitma, et sõda on ikka üks täiesti arulage asi ning ta ei saa inimlikus mõttes üldse aru, kellele sõjaväge ja sõdu vaja on. Kogu sõjandus hakkab talle nüüdseks täiega vastu ja teise süütu inimese vastu tulirelva tõstmine näib kohutava kuriteona. Kas oskate ette kujutada seda sisemist konflikti tema sees. Ühest küljest ta ei taha üldse enam sõjaväega tegemist teha ja talle tundub, et iga hetk seal ta töötab oma väärtuste vastu. Teisest küljest ta ei kujuta ette, et ta oskaks midagi muud teha. Minna uuesti kooli, kus ta millestki aru ei saanud ja nüüd juba vanana? Lihtne see kindlasti pole.
Arvan, et selliseid sisemisi konflikte on väga väga paljudel inimestel ning tihti on need nii hästi peidus, et neist ei saagi konkreetselt aru vaid väljenduvad lihtsalt rahulolematuse ja ärevusena. Samamoodi võib viimane sõduripoiss olla suures depressioonis, kui ta täpselt ise arugi ei saa, mis nüüd järsku viga on, et midagi talle nii suurt rahutust ja õnnetust valmistab.
Ma ei hakkagi kokkuvõtet siia kirjtama, eks igaüks teeb ise 🙂 Selline oli mu tänane mõtisklus.
Ma kirjutan ilmselt veel ühe osa siia järge ning siis ma tahaks puudutada miks ma mida teen hästi suurt pilti. Näiteks lahkaks, miks ma tahan Olümpiale jõuda natuke teisest küljest 😊
