Nonii. Ausalt luban, et see on viimane mõtisklus sellel teemal. See kord räägin rohkem isiklikult ja natuke annan aimu, miks ma rannavõrkpalli mängin… Või noh, võib-olla ühese vastuseni tegelikult ei jõuagi.
Kes vähegi meid jälginud on, teab, et meil on eesmärk jõuda Olümpiale. Sportlikus plaanis on see väga loogiline. Muidugi Olümpiale, kõige prestiižikam võistlus, sinna saajaid individuaale rannavõrkpallis on vähe ning sportlikus mõttes on see üks levinumaid eesmärke üldse. Aga miks mina, Mart, mees nagu iga teine peaksin üldse Olümpia kohta taga ajama, mis see mulle annab?
Enne kui sellele konkreetset vastust otsin lähen jälle täiega laiali oma mõttega. Miks me üldse midagi tahame saavutada? Teoorias on ju igal meie tegevusel mingi motivatsioon taga. Käime tööl, et osta süüa ja maksta elukoht. Minimaalselt. Kellel läheb paremini tahab lausa autot, maja ja reisilgi ehk käia!? Mõni käib tööl, sest talle meeldib. Kuid ka see annab midagi. Edukuse tunde, hea tegemise tunde või midagi muud. Siiski midagi endale, mingi motivatsioon.
Vaatame täna seda seltskonda, kes midagi taga ajab, saavutada üritab… Näiteks meie. Me mängime rannavõrkpalli sest meile ju meeldib. Ometi on meil eesmärk ja üks kindel suund, mida me sellega saavutada tahame. Teeme iga päev tööd, et saada maailma parimaks. Kui niisama mängiks rannavõrkpalli, sest see meeldib, siis piirduks ilmselt mõne trenniga nädalas.
Aga miks kuradi pärast ma siis üldse tahan Olümpiale jõuda, kust see saavutusvajadus??? Tegelikult on see päris vastuseta küsimus. See ei teeks mind kuidagi paremaks inimeseks. Kas on superstaarid ja olümpiavõitjad õnnelikumad inimesed? Vaevalt. Äkki hoopis annab eesmärk mõtestatuse mu tegevusele? Miks ma peaksin iga päev kaks korda päevas trenni tegema, kui ei oleks mingit konkreetset sihti silme ees? Ütleme, et poleks ei olümpiat, võistlusi ega ühtegi väljundit rannavõrkpallis mõõdu võtmiseks. Kindlasti kohe ei naudiks me seda tegevust nii palju ning veel vähem teeks kaks korda päevas trenni paremaks saamiseks. Seega emba kumba, kas on mingi tung, mis tahab olümpiale jõuda ja paneb seepärast nahast välja pingutama, või siis on tung nahast välja pingutada ja saada muudkui paremaks ning olümpia on selleks hea ettekääne…? Ausalt öeldes: ei tea, ning tegelikult pole sellel ka üldse vahet.
Vaatleme meest, kes töötab, et osta endale ja perele uhke mugavustega maja ja saaks mitu korda aastas koos armsamaga puhkamas käia. Selleks teeb ta hommikust õhtuni tööd, toob tööd koju ning perele selle kõrvalt palju aega ei jää. Kõik aga ju hea ja ülla eesmärgi nimel. Ajapikku võib aga töö kõrvalt ära ununeda algne eesmärk, et majas tahaks ta koos perega elada ning just neid reisile viia… Põhieesmärgiks jääb töö tegemine. Nii võib juhtuda, et selleks hetkeks, kui mees saab endale maja lubada on ta ihuüksi, suure tõenäosusega ka halva tervisega ning tabab kurb tõsiasi, et tegelikult on ju täiesti tühja rapsitud, sest põhieesmärk jäi ikkagi saavutamata.
Viimasest kahest lõigust loen ise välja, et eesmärgid, mida me endale seame on ehk elu rikastamiseks. Kui ma mõtlen enda olümpia eesmärgi peale, siis ilmselgelt see oleks võimas kogemus. Midagi mis annaks mu ellu juurde kogemuslikku väärtust. Kunagi olin olukorras, kus pidin mõtisklema, et kas ma oleks õnnelik, kui seisaksin poodiumil, olümpiamedal kaelas, kuid seal poleks kedagi minuga seda rõõmu jagamas. Ei oleks, sain aru. Sellest hetkest olen mõistnud, et kõik tegevused tuleb kooskõlastada eesmärgiga juure tasandil. Kui räägin olümpiale jõudmisest, siis mõtlen elu rikastamist. Ning kui sellega kaasneks ümberkaudses elus täielik allakäik, siis ei ole see seda väärt. Tegelikult siis lõppkokkuvõttes polegi ju väga vahet, kas olümpiale jõuda või mitte, kui teekond selle suunas on elu rikastav.
Kustiga komistasime ka Raul Rebase Õnneliku kana printsiibi otsa. Nõustusime, et suuri eesmärke taga ajades peab jääma sisemuses õnnelikuks. Oleme tähele pannud, et nii tuleb ka areng kiiremini. Sest kui ennast orgiga täiesti vastumeelselt kuskile suunas lükata, ei liigu me kiiresti edasi ning ka päris valus võib hakata.
Tulles tagasi töötava mehe juurde. Lihtne on ennast ära unustada töösse. Veel lihtsam on ära unustada eesmärk elu rikastamisest, mida iga töötegija endas kannab, olgu see siis pealt näha vaid leiva lauale toomise viis. Kui me selle ära unustame ja töötame eesmärkide tuletiste nimel. Siis võime kaotada kõik, mis tegelikult nendele eesmärkidele üldse andis mõtte.
