Kord arvasin, et oleks lahe, kui mängida saaks rannavõrkpalli

Siis teadsin, et oleksin tegija, kui jõuaksin Euroopa meistrivõistlustele

Kord teise päevagi pärnu rannas, tundus ulmeline mõte

Kõik need asjad ees… kättesaamatud, õnneallikad

Nüüd iseenesest mõistetavad ja kahju lausa kui ilma jääks

 

Inimloom see harjub ruttu

Võidud, ranking, maskid ja süstid.

Kõik tulevad pauguga, kuid harjumuseks saavad

Ega olümpiagi pole erand

Võib-olla hoopis vastupidi,

mis sealt edasi küll saaks?

 

Tee olümpiale ei ole kerge,

Kuid kuhu on?

Tee sinna äkki ei olegi tee olümpiale?

Vaid näiteks tee meisterlikkuseni.

Kuid ka meisterlikkus kaob

Miks siis üldse punnida?

Feimi pärast? eih…

 

Teel lendab palju kaikaid kodaraisse

Kas lendavad, või on nad juba seal?

Tee hoopis esile neil tulla aitab. Seistes ju neid ei märkaks

Kunst on näha neid takistavaid jõudusid. „ah jälle kaigas, seekord seal“

Muidu pressin pedaale ja kirun kui raske on, ise kuhugi ei liigu.

Teinud seda ju küll ja veel… ega mitte sinagi?

 

Just kõik need kaikad on põhjuseks

Miks olümpiale üldse pürgin.

EI, tegelikult kaikadki ei ole põhjus

Vaid just see ratas, mille funktsionaalsust ma ju üldse ei tea

Nii kaua kuniks on vaba jooks

 

Ja mitte vähemat ma ei sihi

Kui vaid ükski kaigas veel on takistamas

Siis vaba ma ei ole

Ja kaikaid… kogemus ütleb, neid jätkub

*********

Takistustest ükshaaval vabanedes on tulemus paratamatu.

 

Mart