Seda postitust kirjutades istun hetkel õhtusöögilaua taga Sotšis, mis on Venemaa üks suurimaid kuurortlinnu, kuid asi on puhkusereisist kaugel. Esimesel päeval siia jõudes tegime kaks treeningut ning nii jätkasime kolm päeva. Meie argipäev mistahes linnas üle maailma näeb välja säärane: äratus, söök, trenn, söök, uinak, snäkk, trenn, söök, õhtune raamatu lugemine ning magamaminek. Täna seda postitust kirjutades, neljandal päeval oli meil ainult üks trenn ning saime ka esimest korda linna peal ringi jalutada. Edasi lähevad päevad jälle kaks korda päevas treenides, kuni võistluseelse päeva või kaheni, kus võtame koormuse veidi maha, et võistlustel oleksime teravad nii jalgadest kui peast. Selliselt võib kokku võtta meie keskmise nädala.
Kui ma seda nii kirjeldan, siis tundub, et päevad on ikka väga tuimad ja üksluised 😀 Kuid võimalus ennast iga päev proovile panna ja lihvida oskusi viimse täpsuseni alal mida armastame on tohutult väljakutsuv ja rahuldav. Koos oma paremate ja kehvemate aegadega rannavõrkpallis paneme ennast proovile nii füüsiliselt, kuid veel rohkem isegi vaimselt, ning igal sammul õpime midagi uut nii enda kui ümbritseva maailma kohta. Äärmiselt põnev on kohtuda inimestega üle maailma ning näha kuidas elatakse nii erinevalt. Kõigil on enda harjumused, mida võetakse enesestmõistetavalt. Näiteks Istanbuli lennates varuväljapääsu juures istudes võttis keset ööd üks turbaniga härrasmees välja oma vaiba, seadis aknast välja vaadates ennast õigesse suunda ning asus palvetama. Mõne minuti pärast asi lõppes ning mees istus rahulikult lennu lõpuni omal kohal. Talle on see tavaline harjumus, justkui hammaste pesemine, aga meile midagi täiesti uut.
Kuna meisterlikkus tuleb pidevalt treenides ja ka võimalikult palju võisteldes, siis algav võistlushooaeg tuleb meil tihe. Alates novembrist oleme järjepidevalt treeninud nii Eestis, Tais, kui Lätis ja käinud kahel maailmakarika etapil Iraanis ja Kataris. Nüüd oleme Sotšis oma elu kolmandal MK-etapil ja siit edasi lendame Türki. Ka edasi on võistlushooaeg väga tihe, näiteks juunis saame kodus veedetud päevi omaenda sõrmedel üles lugeda. Lihtne see ei ole, eriti vaimselt, kuid kui teed mida armastad, siis ei pea töötama ühtegi päeva oma elus 🙂
Meie tegemistel täpsemalt hoia silma peal meie kodulehel nolvaktiisaar.ee või Feissbuukis Nõlvak-Tiisaar lehel. Siia kirjutame edaspidi sellest, mida me sellise väljakutsuva elustiili jooksul oleme enda ja elu kohta õppinud.
