Seekord kirjutan natuke sellest, mida me siin peale trennide kogenud oleme, mida põnevat näinud, milliseid tähelepanekuid teinud ja millise mulje see kõik on meile jätnud. Siinses soojas kliimas on kõik hoopis vastupidi, kui harjunud oleme ning sellega kohanemine on võtnud pisut aega:

Temperatuur: Lõviosa elektriarvest saab kirjutada konditsioneeri, ehk tubade jahutamise arvele. Väljas liikudes tuleb kaitsta end kuumuse ja päikese eest, mitte pakase ning pigem välditakse keskpäeval õues viibimist. (sain isegi mõni päev tagasi tunda päikesepiste võlusid, mille tõttu jäi 3 trenni vahele – jälle targem).
Õnneks on selline raskustega kohanemine väga lähedane rannavõrkpallile. Ka võistlustel peab olema kõigeks valmis – palavus, tugev tuul, vihm, ajavahe, kohalik elu ja toit jne. Võidab see, kes kiiremini kohaneb.

Toit: poodi minnes on piimatooted ühed kallimad asjad üldse, mis on mulle suureks löögiks ning need pole ka kaugelt nii maitsvad, kui on Eesti omad. Seevastu on õnneks puuvili kordades soodsam, maitsvam ning nende valik võtab silme eest kirjuks. Tais on saadaval nii meile tuntud puuvilju nagu banaan, ananass, mango, kookos, arbuus, kiivi, pomelo, papaia jt(kuigi nt banaani siin eestist saadavaga võrrelda ei anna). kui ka hoopis põnevamaid nagu- draakonivili, granadill, (haisev) durian (nt Singapuris seda avalikes kohtades tema haisu pärast süüa ei tohi), rambutan, longan, mangustan, karambool, guajaav. Need oleme siin kõik ära proovinud ja oma lemmikud leidnud.
Kuid suurema osa oma päevasest toidust saame hoopis mujalt. Nimelt sööme me jube palju igasugustes kohalikes sööklates, mille seast oleme ka oma lemmikud välja valinud. Siin on tõsiselt suured vahed selles, kas süüa turistidele suunatud restoranis, või seal kus käivad kohalikud. Tegelikult ongi Tais 2 hinnataset – turisti ja kohalike. Me oleme käinud silmad-kõrvad lahti ja märganud, kus kohalikud inimesed söövad ja poes käivad ning tegutseme nende järgi. Lõunasöögi kohtades maksame maitsva riisi või nuudliroa eest ca 1 euro ning õhtusöögi eest tavaliselt 2 euri. Pole paha.

Meid ümbritsev: Pole siiani suutnud harjuda sellega, mida siinne loodus pakub. Kui majaseintel kekutavate gekodega ja rannaliival krabistavate krabidega olen juba harjunud, siis kogu see sügav roheline taimestik, helesinised Andamani mere rannad ja 400 – 500m kõrgused mäed (meie mõistes on need ju ikkagi mäed), mis pakuvad hingematvaid vaateid saare erinevatele osadele, pole veel õnneks tavaliseks muutunud. Tihti vabal hommikul võtan ühe järgmise vaateplatvormi ette, vuran rolleriga üles mäkke ja loen. Lugeda mulle väga meeldib ning teha seda selliste vaadetega kohtades – super. Pikalt aega võttes ja mitte kuhugi kiirustades jõuab ka kõike nautida, avastada lähemal vaatlemisel palju uut ja huvitavat ning tunda sellest rõõmu. See tundub mulle märksa toredam, kui lihtsalt kuskil ära käimine, et linnuke kirjas oleks. Pigem käin vähem, aga naudin pikemalt 

Heatahtlikkus: Siin päikese all äärmiselt tagasihoidlikud, ausad ja alatinaeratavad kohalikud paistavad olevat oma eluga väga rahul. Tundub, et nad on võtnud kuulda Buddha õpetusi ja suutnud saada vabaks kannatustest kahe kõrva vahel, saavutades eneses rahu. Neile meeldib teha heategusid, nimelt on paljud kohalikud varahommikuti tee ääres pakkudes mööduvatele munkadele almust, põhiliselt toidu näol ning saavad vastutasuks õnnistust. Nad teevad seda vabast tahtest, tänulikkusest ja soovist teha head. Samuti on nad äärmiselt ausad, poest lahkudes vahetusraha lugema ei pea ning minu mistahes tekkinud probleemile püüavad nad kõigest hingest lahendust otsida, küsides abi kõigilt kellelt võimalik. Nad tõepoolest tahavad head ja seda on tänapäeva ühiskonnas superhea vaadata. Selline almuste kogumine on munkade päevaplaanis omal kohal ning kui kerjakausis on piisavalt toitu lähevad mungad tagasi oma templisse ning jagavad seda üksteisega. Huvitav on ka asjaolu, et seesama pott, millega nad hommikuti ringi käivad on koos mungarüü, raamatute ja kirjutistega ainsad maised varad, mida nad võivad omada. Neil pole isegi jalanõusid, nutitelefoni ega raha ja ometi on nad oma eludega rohkem rahul, kui enamik meist. Meil on neilt õppida palju.

„Holding on to anger is like drinking poison and expecting the other person to die“ – Buddha

Inimesed: Phuketi saare elanikkond on väga kirju, üle ilma kohale sõitnud (ja tihtilugu ka siia elama jäänud) turist paneb selle koha elama, nii majanduslikult kui ka oma emotsioonidega. Samas kui kohalik tailane on selle koha hing, kes vurab oma rolleriga (kuhu mahub peale terve pere) varahommikul tööle, on seal väga kannatlik ja produktiivne, kuid samas võtab asja väga rahulikult. Ta teeb lõunal tavaliselt uinaku, jutustab elavalt oma sõprade/tuttavatega ning suhtub ellu ülima positiivsusega. Ta on oma olemuselt väga leidlik, otsides pidevalt uusi võimalusi ja väljakutseid, kuid samas jäädes oma tõekspidamistele truuks. Temaga rääkides pühendab ta sulle alati oma täieliku tähelepanu ning püüab kõigest hingest aru saada, mis on see, millest sa räägid.

„It’s not what happens to you, but how you react to it that matters.“ – Epictetus

Selline on minu tähelepanekute järgi üks harilik tailane ning kindlasti leidub sellest ka palju kõrvalekaldeid. Kuid üks on kindel, mingi teistsugune muster on nende mõtlemises kindlasti, mistõttu ei lase nad ennast häirida väikestest probleemidest ja tunnevad praegusest hetkest rõõmu.
Varsti juba pikemalt meie treeningutest 😉