Hei, oleme jõudnud uue hooaja ettevalmistuslaagrisse Taisse, Phuketile. Seljataga on pikk – pea kahekuine puhkus, kus nagu ikka, kodus me ei püsinud. Mina viisin ellu ühe unistuse – näha Himaalaja vapustavaid mägesid ja hingata sisse hapnikuvaest õhku maailma katuselt. Seiklesin Indias ja Nepaalis ning kogesin ja õppisin imeliselt palju.
Tegu oli minu esimese sooloreisiga ja kaaslaseks oli vaid keskmisest suurem seljakott. Kuna New Delhisse maandudes oli mu ainsaks plaaniks jõuda kuidagi Nepaali ja mägedesse, siis olin kergelt öeldes põnevil. Valik Indiasse minna tuli juhuslikult, kuna see geograafiliselt asetseb kenasti Nepaali külje all, seal oli kuuldavasti elu odav ja India kõlas minu jaoks kui rahu ja vaikus. Jooga isaks tituleeritud Patanjali alustas ju just Indias oma praktikaid ja õpetusi ning Hindud olid mulle jätnud mulje kui heatahtlikud lehmi kummardavad, karmat armastavad, palverändurid, kes vihaseks saamise asemel istuvad lootose asendis ja mediteerivad mantra „OM“ saatel. Ei tahtnud palju uurida, ega plaane teha, lasta elul mind kanda ning vaadata, mis saab. Ootusteta Indiasse peale lennates sain igasuguseid õppetunde.
“You can’t have a narrow mind and a thick passport.”
Pauline Frommer
Juba New Delhi lennujaamast otsustasin öösel mitte taksot võtta ning jalutada need mõned kilomeetrid lähedalasuvasse hostelisse. Kiiresti avastasin puuduvad kõnniteed ja valgustamata kiirteede äärsed metsatukad, kus inimesed maas magasid ja hirved paarikümne meetri kaugusel jooksid. Tundsin hirmu ja mul polnud aimugi, mis mind veel ees ootab. Kohkusin inimeste omakasupüüdlikkuses, kui minult igat pidi raha välja skeemitada üritati. Alustades reisi täieliku usaldusega elu vastu, avastasin juba päris kiirelt, et ei usalda mitte kedagi enda ümber. Inimeste headusesse uskujana olin päris segaduses ning ei teadnud, mida teha. Tagantjärgi punkte kokku ühendades mõistan päevselgelt oma õppetunde. Pidevalt äärmustesse kalduvana pean leidma tasakaalu nii oma tegudes kui ka uskumustes.
Õppisin väärtustama kõige lihtsamaid asju, mis on nii iseenesest mõistetavad. Kui juba nädal aega ei saa räpase õhu tõttu ühtegi sügavat hingetõmmet õues teha, või tänaval jalutades pead lehmakookide ja prügi vahel jalale kohta otsima, või kui hilisõhtune rong jääb lihtsalt kolm tundi hiljaks, siis mõtled, et kodus on ikka päris hea.
Sain juurde endale rekkatäie kannatust. Õppisin aktsepteerima olukorda sellisena nagu ta on, kui minul puudub võimalus seda hetkel muuta. Leidsin rahu selles kohutavas rahutuses, sest sinu sisemine rahu on sinuga alati kaasas, olenemata välisest. Mõistsin lõpuks, et minu emotsioonid ei ole mina vaid ma saan neid kõrvalt vaadata, kui nad tekivad. Vahel oli sitaks raske ja üksildane ning tahtsin koju, aga siis mõistsin, et iga päev ei saagi olla lilleõis. Elu käibki üles-alla. Sain kinnitust, et miskit pole jääv, KÕIK on pidevas muutumises. Tead küll, see vana hea „Ma pole täna see, kes ma olin eile“ Sain aru, et on tervislikum jääda truuks aususele iseenda vastu kui oma kujunenud tõekspidamistele. Kuna ma olen neid „pidanud tõeks“ ei tähenda, et need on praegusel hetkel tõde. Ja imeline selle juures on see, et kui kõik on muutuv, pole miskit võimatu.
“There is only one reason to do anything: as a statement to the universe of Who You Are”
Neale Donald Walsch
Kas selle mõistmiseks oli vaja Indiasse minna, võib-olla mitte, aga mulle tundus see tollel hetkel õige.
