Hüppelt serv
Et hüppelt servi oleme mu arsenali tahtnud saada pikka aega, otsustas Indrek teha augusti alguses Helsinkis turniiri eel ägeda lükke. „Mart, see turniir lööd sina ainult hüppelt servi, juhtugu mis juhtub!“ Hirm, ärevus, aga samas ka elevus saatsid seda uudist päris võimsalt.
Hüppelt serv on olnud mu mängus suuremal ja vähemal määral komistuskivi pikka aega. Selle kahepalgelisusel on võime mu mäng täielikult ära lõhkuda. Tean kui võimas relv on mul tagataskus olemas, kuid kui kasutan ja välja ei tule tekitab ärevust ja ebakindlust, mis kandub ka teistesse elementidesse. Helsinki turniiril kaval lüke oli väga suur katalüsaator. Langesime küll veerandfinaalis juba konkurentsist, aga need reaktsioonid, mis selliselt turniiri mängides tekkisid ja võimendusid andsid palju mille kallal tööd teha. No kujuta ette olukorda, kui oled juba 5 korda eksinud ja nii väga tahaks lihtsalt ühe platseeritud planeeriva servi lüüa ja blokk kaitses oma punktid ära tuua, kuid see lihtsalt ei ole lubatud… võistlusmängus, mida hakkad kaotama.
Kuu ajaga arenes see element mul tohutult. Nii kaugele, et polnud mingit probleemi nii Eesti Meistrivõistlustel kui Vilniuse MK’l kasutada oma servi kui relva. Olin rahul arenguga ja tänulik Indrekule… Ainsas trennis Jurmalas enne EM’i olime kolmekesi, sest planeeritud sparringpartneritel tuvastati koroona ja riiki neid ei lastud. Kasutasime olukorda veel servi ja bloki lihvimiseks. Serv lendas nagu kulda. Kõvasti, täpselt – kuhu vaid soovin. Hirmutavalt hästi isegi
Samal õhtul magama jäädes tunnen kuidas hirm kisub ligi. Alateadvus söödab mälust meenutustena ette kõik need korrad, kui olen arvanud, et nüüd sain hüppelt servi käppa, aga võistlustel pole ikkagi õnnestunud. Pole vahet, et ratsionaalselt tean täpselt, et olukord ei ole sama – oleme lähenenud hoopis teisiti ja saanud paljudest piirajatest lahti. Aga alateadvust see ei rahusta ja ärevus on kohal.
Võidu tahe
Paljud jälgijad on kindlasti märganud, et tihti oleme platsil ehk vähe teistmoodi kui klassikaliselt eeldatakse et võistlusspordis käitutakse. Teinekord nagu ei tahakski võita!? Paljud kasutavad spordis lähenemist, et tulemusele ei tasu mõelda, sest siis sa tegutsed tulevikus, kuid parima soorituse saamiseks pead olevikus ainult tegutsemisele keskenduma. Kui jääda tulemusse kinni, siis tekib hirm vigade ees ning tahe võita võib tekitada hirmu kaotada, mis hävitab täiesti tegutsemise võime.
Siiani olemegi põhiliselt tegelenud vaid esimese osaga: tahtega tegutseda, õppida ja areneda. Loomulikult võitmine võiks käia asja juurde, kui asjad õigesti teen. Et esimene osa on leidnud stabiilsust ja kanda kinnitanud tundus aeg lisada juurde ka praktiline tahe võita. Ehk et mitte ainult tegutseda hetkes parimal võimalikul viisil, vaid tegutseda hetkes parimal võimalikul viisil, et vastast võita. Nii öeldes tundub loogiline, kuid sisuliselt on seal päris suur erinevus.
Taktika
Et asi sinna maani jõudis tekkis ka küsimus, kuidas vastast võita, ehk nõudlus taktika järele. Tegime esimesed katsetused sellega Vilniuses, kuid pidasime vastu pool geimi. Dima ja Timo vastu poolfinaalis pärast esimest kaotatud geimi lasime Kustiga, omavahel kokku leppimata, mängueelsetest mõtetest lahti ja tegime oma asja edasi. Tulemus oli tulus, kuid ei tea kas pikas perspektiivis arukas. Oleme varemgi aastate jooksul katsetanud ja igakord näinud, et kindla taktika paika panek lõhub meie mängu katastroofiliselt. Puudub veel oskus siduda mentaalne taktika vaba loovusega.
Sellegipoolest tundus vajalik samm arengus edasi Samoilovs-Smedinsi vastu kindlad ideed paika panna, et tegeleda esmajärgus sellega, kuidas neid võita, mitte lihtsalt tegutseda. Ning ka see, osaliselt täiesti ootuspäraselt tõi kaasa ärevuse. Ärevus tulemuse ees.
Emotsioonide vabastamine
Emotsioonidel on väga suur mõju meie tegevusele. Kui täpsemalt vaadata võib avastada, et emotsioon osaleb kõikides tegevustes. Miks muidu tõmmatakse ennast käima enne mängu või kes mis trikki teeb, et õiged emotsioonid õigeks ajaks aktiveerida ja takistavad/aeglustavad maha suruda. Me oleme tegelenud hoopis emotsioonide vabastamisega. Vahe kahe variandi vahel on selles, et mitte ei kasuta väliseid tegureid, et õigeks ajaks soovitud emotsioonid esile kutsuda ja loota et mingid muud välised tegurid hoopis kahjulikke emotsioone esile ei kutsu, vaid vabastame automaatsed emotsionaalsed reaktsioonid, et siis vajalik käima lükkav jõud ise, seestpoolt, esile kutsuda. Seda tööd ei pea tegema just sellel hetkel, kui emotsioon peale tuleb, vaid saab ka täitsa suvalisel ajal, ettekujutlust kasutades, olukordasi luua, et leida emotsioon ning siis vabastada teatud tehnikatega.
See on väga suur osa kuidas me olemegi kõiki elemente arendanud. Olen tunnistanud selle tehnika võimsat mõju. Ning treening on võtnud vormi, kus enda arendamine ei pea toimuma üldse ainult palliplatsil
Ärevus
Ärevus iseenesest on emotsioon nagu iga teine. Osasid neist on lihtsam ära saata, osadega nii kergelt ei lähe. EM’i ärevus kasvas minusse pikalt ja kindlalt. Juba hetkest, kui augusti alguses loositi alagrupid hakkasin mänguks „valmistuma“ – vaimusilmas õigeid asju platsil tegema ning häälestama ennast võidule. Et arvasin, et olen valmis sellise pingega tegelema ning ärevusest lihtsalt lahti ütlema, kuna kogemus sellest on olemas, siis läks kõik õiget rada pidi. Ootus ja põnevus turniiri eel oli metsik. Nautisin seda olukorda täiega. Enesekindel oma võimes kohaneda.
Paar päeva enne turniiri hakkasin ärkama kell 6 selle peale, kui unes juba Samoilovs-Smedinsiga madistasin. Kerge adrenaliin oli hommikul üleval ning see oli esimene hetk, kui märkasin kerget ohu märki. Magades veel ei oska ju emotsioonidega toimetada ja kui sel hetkel nad järjepidevalt ligi hiilivad hakkab see keha kurnama. Et liiga mures ei olnud jätkasin oma ettevalmistusega mänguks.
VS Sam-Sme
Mäng Samoilovs-Smedinsiga nägi väljast hea välja. Kuid siis juba oli tunda sees tõelisi ohumärke. Tegelikult läks kogu aur sellele, et jääda oma tegutsemise juurde ja et kogunenud emotsioon ei lõhuks mängu. Komponendid, mis alateadvusele tundusid ohtlikud: hüppelt serv, võidu tahe, olid need, mis ärevuse ligi tõmbasid. Mängimine polnud üldse puhas vaid segunenud konstantse tegelemisega. Sellega sain niivõrd kuivõrd hakkama, kuid enesekindlus kannatas veel…
VS Huber-Dressler
Esimene mäng kõigutas enesekindlust. Mis võib tunduda huvitavalt vastakas, sest väljastpoolt tuli ainult turgutavaid, positiivseid ja julgustavaid kommentaare. Aga alateadvusel oli mure servi pärast ja nüüd ka kaotuse pärast. Võidu tahte kõrvale tekkis hirm kaotada. Ning see kombinatsioon oli minu jaoks natuke palju. Mängimisest ei jäänud palju järgi. Kogemusena nägi see välja nii, et terve füüsiline keha valgus täis rasket vibreerivat emotsiooni, mis küttis kohe pulsi ülesse ja vabalt tegutseda on nii võimatu. Iga kahe kolme punkti tagant kui oli hetk aega sain selle vastavate tehnikatega ära saadetud, kuid järgmine pallivahetus ja kõik oli vohinal tagasi. Väga väga kurnav mäng ning täitsa ausalt olin pärast seda mängu mitu päeva voodis siruli, selline tunne nagu oleks rekka alla jäänud. (kuigi rekka alla jäämise kogemust mul õnneks pole ja ilmselt oleks sel juhul ikka veits karmim olukord)
Kogemus
Kogemusena see turniir oli täiesti hindamatu. Sellist võimalust, et kogu töö, kogu arusaam, kõik mis olen teinud nelja kuu jooksul kulmineerub ühes turniiris, tegelikult ainult kahes mängus, ning asjad, täpselt nii nagu olen taotlenud, avalduvad nii tohutult intensiivselt, et enam hakkamagi ei saa.
Väga palju õppisin oma arengu kohta, selle kohta kus ma parasjagu olen ning aktiveerusid emotsioonid, mille olemusolust ega võimsusest ma polnudki varem teadlik.
Siiamaani on mul igapäevaselt tegelemist et EM’l kerkinud reaktsioonidest õppida ja siis vabaneda.
Siiamaani on mul igapäevaselt tegelemist et aru saada, mis täpselt neis mängudes juhtus ja kuidas sellest kõigest kõige rohkem kasu saada.
Siiamaani on mul igapäevaselt tegelemist et EM’st uusi arusaamasi tekitada enda arengust ja arengu tempost.
Siiamaani on mul igapäevaselt tegelemist, et sellest kõigest lahti lasta.
