Selle aasta esimesed turniirid

Kui pikalt on meie feissbuuki lehel vaikus, siis tavaliselt tähendab see kahte asja. Kas oleme Iraanis ja seal pole ligipääsu sellele. Või siis puhkame keha ja vaimu, et kohe uue värske hooga minema hakata. Seekord olid need kaks asja üksteise järel seega venis vaikuse paus päris pikaks.

Igatahes tekkis soov võtta kokk

u vähe pikemalt, mis meil vahepeal toimunud on.

Jaanuari alguses alustasime palli treeningutega Austraalias. Tegelikult järgi vaadates tundub, et jäime oma asjadega veidike hiljaks. Ettevalmistust planeerides arvestasime, et iga aasta on olnud Olümpiale järgnev talv pikk vaikus ning seeläbi tekime pika üldfüüsise ettevalmistuse ja kuna üllatuslikult saime osaleda ka maailma kõige kõvema sarja, Swatch Majors, turniiril, jäigi pallidega ettevalmistust selleks vaid 5 nädalat. Õnneks vähemalt need 5 nädalat olid suurepärased. Austraaliasse jõudes ei olnud meil aimugi, mis meid ees ootab. Esimene päev magasime kesklinnas motellis ning ootasime, et Zach, kellega juba Pärnus tudengite MM’l kohtunud olime, meid järgmine päev peale võtaks ja siis trenni viiks.

Ees ootas meid korralik kompleks: neli väljakut, suur jõusaal ning mängijate puhkeruum, kõik rannavõrkpallurite päralt. Olime meeldivalt üllatunud. Juba mõne trenniga sai selgeks, et ka treeningplatsil on tase kõva. Kolm tugevat paari kolme treeneri pilgu all treenimas oli palju rohkem kui isegi lootnud olime.

Esimesed ööd magasimegi Zachi juures. Ning esimestest öödest sai sujuvalt kõik ööd, mis Adelaide’s veetsime.

 Ega me ei olnud väga huvitatud endale elamist vaatama ja tundus, et tegelikult oli Zachilgi päris hea meel, et talle seltskonda pakkusime 😛

Treenimisega oli olukord igatahes suurepärane. Teine suur eesmärk, miks me sinna läksime oli Austraalia tuur. Mängida saime seal kõvasti, kuid tugevad mängud algasid alles play-offist. Seega tugevatest mängudest saime ühe magusa võidu, ühe väga valusa kaotuse ning kaks kaotust. Nende turniiridega saime aru, et enda side-out (vastase servi vastuvõtust rünnak) logiseb üksjagu. Kuid pärast teist kohalikku turniiri polnud rohkem aega suurt midagi muuta. Esimene maailmakarika etapp oli ukse ees.

Kiire põikena räägin ka Viisa loo. Kuna olime eelmine aasta Iraanis käinud ei antud meile USA’sse minemiseks elektroonilist viisat (ESTA) . Pidime taotlema päris viisat. Pärast mitmeid tunde ankeetide täitmist, Perthis USA konsulaadis intervjuul käimist ning korralikult stressamist, saime passid, koos viisadega kätte päev enne lennuki väljumist 😀 Ehk oleks võinud ka märksa hullemini minna 😛 Selles loos on veel palju värve, kes tahab küsige lisa

USA’sse minnes kartsime ka ajavahet. Päev vahetus ööga, kuid väga pikk lennusõit lõi aja nii sassi, et kohale jõudes polnud bioloogilisel kellal aimugi, mis tema arvab, et kell on, tema tahtis magada ja kaua. See läks ka üllatavalt kergelt 🙂

Kokkuvõttes USA reis oli väga huvitav. Suurtel turniiridel on see võlu, et juba seal olek: selles atmosfääris olemine, annab palju juurde. Maailma kõige kõige parematega koos ühel turniiril olemine annab alateadvusele signaale, et siin me olemegi, koos maailma tippudega ja sügaval tekib positiivne, julgustav enesekindluse noot. Suund on õige. Võistlusmängus aga tuli see välja, mida juba Austraalias teada saime. Oma side-out vajab tööd. Sealt ka tuli meie kaotus. Mõnusa tagasisidena saime aga infot, et enda blokk-kaitse on päris võimas, kui väikeste detailide parendamisega oma side-out’i järgmisele tasemele viime, siis hakkab meie mängupilt kõvasti teisiti välja nägema 🙂

Kuna pärast kaotust oli meil seal mitu päeva aega, siis edasi nägi päev välja selline. Varahommikul enne mänge teiste väljalangejatega trenn (jah me ei olegi ainukesed, iga päev kukub tohutu hulk paare välja). Siis vaatasime terve päev mänge, ning õhtu poole teine trenn.

Ka mängude vaatamine tribüünilt annab metsiku tuhina, motivatsiooni töö tegemiseks, et jõuda sinna: platsile, kus teisel pool võrku on näiteks olümpiavõitjad. Lisaks saab koha pealt vaadates tohutult palju rohkem informatsiooni mängijate käitumise: platsipealse, platsiäärse ning nende mängu taktika ja tehnika kohta. Pärast igat vaadatud mängu, tegime väikese analüüsi, kujutasime ette kuidas ise neid liigutusi perfektselt sooritame ja tundus, et saimegi ise ka paremaks.

Lahkusime väga positiivsel noodil. Iraanis saime maitsta põhiturniiri mõnusid. Korraldaja poolt hotell, söögid. Enda katta jäi vaid reis sinna ja koju. Põhimõtteliselt sellega ka mõnud piirdusid. Esimest korda meie rannavõrkpalli karjääri jooksul oli pärast kaotust nii tühi tunne, et isegi kaks päeva pärast mängu ei osanud päris täpselt leida, mida kasulikku me nüüd mängust õppisime.

Mängupäeva ilm oli väga tormine, ning vastane sai sellega suurepäraselt hakkama. Lõid väga hullu tuuleservi ja meie pigem ajasime platsil lihtsalt palli taga. Teises geimis võtsime ka n.ö parema servi poole, kuid selleks ajaks, kui esimese servi saime lüüa olime juba pooli vahetanud. Ühesõnaga mäng lõppes kiiresti ja nukralt.

Koju reisides saime aru, et koduigatsus on kogu selle ajaga peale tulnud juba päris suur ning väga hea meel oli lõpuks sammud kodu poole seada. Esimese nädala võtsimegi aja maha, et lähedastega järjele jõuda ja natuke vaimule ja kehale puhkust anda. Nüüdseks oleme alustanud korraliku jõusaali tsükliga ning juba nädala pärast ootab meid loodetavasti päikeseline Itaalia, kus saame kaks nädalat koos tšehhidega itaallasest treeneri käe all treenida 🙂