Tai treeninglaager kõrvaltvaataja silmade läbi

On Detsember 2016. Asun Tais, Phuketi-nimelisel paradiisisaarel. Väljas on konstantselt 25 või enam soojakraadi ning elu on täitsa hea. Päikesepaiste, türkiissinised rannad, naeratavad inimesed. Ei mingit kiirustamist ega rutiini. Paistab, et kõik, kes siin on, puhkavad. Erandiks aga mu head sõbrad Kusti & Mart, kes siin sugugi paigal ei taha püsida. Sain nendega paar nädalat ühes rütmis elada ja näha kõrvalt, mis nad toimetavad ja seda “kõrvaltvaataja” pilku järgnevalt kirjeldangi.

Nende (üle)päevitunud jumesi nähes võiks nad tegelikult vabalt liigitada järjekordseteks turistideks, kuid tegelikult on nad kõike muud kui seda. Rannavõrkpallurid, oma valdkonna “ettevõtjad”, mõtlevad sportlased. Iga päev on planeeritud, iga treening läbimõeldud ning analüüsitud. Lisa sellele veel “keha kuulamine”, suunatud mõtlemine, teadlik toitumine ja soov saada paremaks igas nüansis ning ongi Nõlvak-Tiisaare Tai laagri lühikirjeldus olemas.

Natukene täpsemaks minnes koosnes nende tavaline päev aga enamasti 2st treeningust, esimene varahommikul kell ~8:30 ja teine pärastlõunal ~15:30. See tähendas, et vähemalt Kusti ärkas pea iga päev enne päikesetõusu juba 5:30 ajal ja uinus kella 21-22 paiku õhtul. Elu täiesti omas rütmis. Õhtuks olid mehed tavaliselt nii väsinud, et suuri jutukaaslasi neist mulle enam ei olnud.

Lisaks niiöelda tavalisele jõusaalile, ÜKE-le ja palliharjutustele kuulusid meeste treeningkavasse ka ebatavalisemaid võtteid. Mõni näide: pallitreeningud ilma pallita (jah, lihtsalt teed pallitrenni “kujuteldatava” palliga), jooga, pallitehnika parendamine ja mänguolukordade läbimängimine keskendunud mõtlemise abil (lihtsalt kodus istudes), harjutused otsustuskiiruse & reaktsiooni arendamiseks (toeks nutitelefon) ning lõpuks kohalikud taastumismetoodikad ehk Tai massaaz, meres ujumine ja päikese nautimine.

Kuna teadupärast Kustil-Mardil kohapealset treenerit (veel) ei ole, siis pea iga treening ja harjutus, mida nad jõusaalis või rannaliival tegid, võeti videolinti. Lõunapauside ajal või enne und analüüsisid nad neid ise, kuid suurem juhendus ja see, kuidas või mida nad trennides üldse tegema peavad, tuli nende treenerilt Indrek Verro’lt Skype vahendusel. Võrreldes eelmise aastaga oli see edasiminek ning kuttide silmist oli selgelt näha, et praegune treeningmetoodika on õige ja annab rahulolu.


Lisaks analüüsile, puhkusele ja toitumisele kulus trenniväline aeg ka planeerimisele ja muude jooksvate küsimuste lahendamisele. Sotsiaalmeedia, blogi, sponsorid, eraelu – kõik vajavad tähelepanu. Samamoodi nagu edasise aasta kavandamine, sobivate turniiride vahel valimine ja parimate treeningtingimuste, treeningpartnerite, lennupiletite, viisade ja majutusvõimaluste jne otsimine. Põnevust neil jätkub, sest näiteks isegi 2 päeva enne Austraaliasse minekut polnud neil aimugi, kus nad elama hakkavad.

Nüüdseks on nad pistnud varbad vette juba kolmes ookeanis ning jõudnud peale Austraalia lõuna- ja idaranniku avastamist osaleda turniiridel nii Floridas USA’s kui ka Kish Island’il Iraanis. Kuigi elu on nagu seiklus ja päikesepaiste paistab neid saatvat aastaringselt, on kaadri taga tegelikult lugematu arv töö- ja treeningtunde. Aga nagu öeldakse – tee asja, mida armastad, ja sa ei pea kunagi enam töötama.

-Kristjan Keres