Öeldakse, et raskeim osa treeningust on tugitoolist ukseni, siis kui see on tehtud läheb kõik juba iseenesest. Kuid kas ikka läheb nii iseenesest? Minul vähemalt on küll päevi, millal kas pallitrennis või jõusaalis on mõtted juba kuskil mujal ning teen oma kordusi, suurim eesmärk sealjuures on linnuke
kirja saada, et oleks tehtud.

Eriti kui treenida kava järgi, käid ühest harjutusest teise juurde, tõstad midagi ja siis nuputad oli see
mul nüüd teine või kolmas seeria. Ilmselt ei ole siis mõtetega päris jõusaalis vaid pigem kuskil mujal. Vahel on raske ka kohe alguses käima saada. Olen juba jõusaali ennast vedanud, teen soojendust ja
samal ajal käib peas kerge selline „oeh“ oleks juba tehtud… Arvan, et kui vähegi on trenn su igapäevases või vähemalt mitmeid korda nädalas kavas, siis tead, millest siin räägin.


On erinevaid tõhusaid viise, kuidas sellisest olukorrast üle olla ning olen proovinud paljusid. Teine kord lihtsalt hambad ristis pannakse koormus peale niikaua kuni korralik adrenaliin ja ainevahetuse hoog löövad pildi selgeks. Teinekord sellest ei aita, kui ei suudagi sellist pingitust ka hambad ristis välja võluda (vahel ongi organism väsinud ning polegi targem päris nii kõrge pulsiga ennast käima tõmmata, ohtlik). Või soovitatakse kujutada mingit tuleviku eesmärki ette. Minu puhul võiks olla olümpiakuld ja siis saada sellest motivatsiooni, et korralik trenn pingutada. Kes vaatab mingit pilti või mis iganes muud lõppsaavutust, mille suunas parasjagu pürgitakse. Aga ka see tihti ei aita, sest kui ikka rammestus on peal, siis ei huvita see olümpiakuld või mingi muu tulemus kauges tulevikus ka nii palju. Ühest trennist ju „niikuinii nii palju ei sõltu“ ja teen sellegi ära ju niivõinaa, võib ju võtta ühe ladnamalt ja lihtsalt harjutused läbi lohiseda, midagi halba ei juhtu. Tulevad vabandused üksteise rida.


Kõige tõhusam meetod
Olen aga õppinud ühe väga, väga tõhusa meetodi sellise olukorra jaoks. Keda huvitab kuidas ja miks järgnev meetod töötab, siis sellest võib väga pikalt vestelda ja arutleda, kuid antud kontekstis on tähtis seda katsetada ja aru saada, et see tõesti toimib. Meetod on nimelt küsimisel ja taotlusel baseeruv ning minu poolt kasutatav variant on selline:

  1. Kui olen ära tundnud ülal kirjeldatava olukorra, siis teadvustan endale seda seisundit, astun hädaldamisest korraks kõrvale ja küsin: „Mida ma tahan just selle trenniga saavutada?“ ja kuulata vastust. Vastus tuleb esimese mõttena, mis pähe kargab. See küsimus ei ole üldse suunatud pikemale eesmärgile nagu mingi tulemus kaugel tulevikus, vaid just täna. On see siis lihtsalt parem enesetunne, jalgade jõu arendamine (kui on jalgade trenn), mingi muu väga spetsiifiline lihasgrupp või suunitlus (jõud seal, kiirus, vastupidavus või mida iganes). Mõni kord kui ma tõesti tunnen vähem energiat ja mingi haigusevimm isegi on sees siis avastan, et tahangi saavutada tervema oleku trenni lõpuks.
  2. Kui on teada mida ma just selle trenniga saavutada tahan, tuleb küsida „Kuidas saavutada selle trenniga ……?“ Üldiselt, kui mingeid suuri vigasid ja muresid pole, siis tahangi saavutada seda mida
    kava ette näeb ja et seda saavutada tuleb teha teatud energia, teatud pingutusega neid harjutusi. Tihti ka võib tulla kava väliseid ideid, mida veel võiks teha, või siis kordusi ja seeriad modifitseerida.
    Aga kui sel küsimise hetkel tuleb mõte, siis tasub seda kuulata. Kui teed seda täie teadlikkuse ja tähelepanuga, siis laiskus või väsimus pole esimene kes sõna võtab.
  3. Ning nüüd tuleb esitleda taotlus. „Mina tahan, et selle trenniga saavutaksin selle ja selle, tehas seda ja toda nii ja naa“ täpselt nagu küsimustega kokku jooksis. Ning pane tähele kuidas seda kolme
    punkti läbides energia muutub ja lähed trennile vastu hoopis teise pühendumisega.

Sellist tsüklit võib kohandada küsimuste ja taotlustega igale poole, ka eraldi harjutuse või ka seeria kohta. Ning palun väga ka jõusaalist välja võib ja tasuks see kaasa võtta. On kasuks igal juhul 

Ma loodan, et leiad indu seda proovida ning kui saad mingi huvitava tagasiside anna julgelt kommentaaridesse või mulle personaalselt teada 🙂