II OSA: Teistmoodi lõunasöök

Ühel vabal nädalavahetusel, (mida oli suvel kokku vist 2-3) kui ma isal Hiiumaal külas olin ning küsimuse peale: „mis siis järgmine hooaeg saab?“ ohkasin: „ei tea veel – nii Eestist kui väljast on mõned pakkumised tulnud, kuid ei oska nagu midagi valida.“ Seejärel küsis ta minult, et mida ma kõige rohkem teha tahaksin ning lühikese mõtlemise peale sain aru, et kui täiesti aus olla, siis tegelikult tahaks üldse rannavõrkpalli mängida. Eesti ilm rannavõrkpalli ei soodusta ning pidevad välislaagrid ja võistlused on kulukad, samuti puudub Eesti rannavõrkpallis klubide süsteem ning seepärast pole selle peale varem kunagi tõsiselt mõelnud. Ma olen alati soovitanud oma sõpradele ja lähedastele, et elus tuleb teha seda, mis kõige rohkem meeldib ja huvitab. Tundsin, et oli aeg ka ise selle järgi elama hakata. Idee tundus esialgu liiga suur, et seda ühekorraga hoomata ja pealegi mul polnud ju paarilistki. Kui isa uuris, et kellega ma randa mängida tahaksin, ei kõhelnud ma hetkekski.

Ideed oma peas keerutades ja elukaaslastega (Liisu ja Muffiniga) arutades tundus aina enam, et see samm oleks õige. Veidi hullumeelne, kuid õige. Niisiis jäigi üle vaid Mardiga sellest rääkida. Samas käisid peast läbi mõtted, et miks tema peaks tahtma randa mängima minna, tal on ju esimene välishooaeg selja taga ja see osutus üliedukaks. Kogu maailm on talle valla.

Ütlesin Mardile ühel päeval, et läheks peale trenni korra kuhugi sööma-jutustama, ta oli muidugi kohe nõus, teadmata, mis teda ees ootab. Jäin veel Gianni ja Toobalitega peale trenni tõsteid lihvima ning Mart muidugi unustas meie kokkusaamise sootuks ja oli juba koju jõudnud, kui ma talle helistasin. Peale väikest meenutust hakkas ta tagasi sõitma, sest väitsin, et jutt on tähtis. Saime kokku Pärnu maanteel, Järvel asuvas restoranis Sahver. Kanatiivad ja salat tellitud hakkasin siis oma mõttest rääkima, teadmata kust alustada. Väikese kokutamise järel suutsin siiski oma idee ära rääkida ning tundus, et olin tabanud naelapea pihta. Lõpuks jutustasime päris pikalt mida kõike see võiks tähendada ning kuidas meie edasised elud võiksid välja nägema hakata. Peab mainima, et naratus oli suul terve õhtu vältel. Sahvrist välja minnes veel naljatasime, et tore oli, aga ilmselt sureb see mõte rutiini vahele ära. Tegelikult kodus veel järele mõeldes tundus, et pigem olime rääkinud utoopiast. Kõik oli meil ju paigas.

“If you really want to do something, you’ll find a way. If you don’t you’ll find an excuse”- Jim Rohn