Kui me Kustiga oma Rannavõrkpalli teekonda alustasime, siis oli mõte teha blogi, et kellel on huvi saavad jälgida meie teekonda. Idee ei olnud ennast siin õhku täis puhuda ja vaid headest tulemustest rääkida, vaid anda pilt sellest kõigest, mida rannavõrkpalli kasuks otsustamine meile kaasa tõi. Elu muutus, sisemaailma muutus, kordaminekud ja tagasilöögid. Loodame, et äkki suudame tekitada niimoodi teiega emotsionaalsema sideme ja ehkki ka kedagi inspireerida, julgustada, innustada. Sest tee mille valisime on oluliselt raksem, nii tulemuste saavutamise osas kui ka emotsionaalselt ning finantsiliselt.

Praeguseks ongi natuke ära tüüdanud kirjutada muudkui võistlustest. Võistlushooaeg on täies hoos ning reisimine on iganädalane nähtus: Pole jõudnud kirjutadagi: turniirist Riias (seal meil hästi ei läinud, saime hea kooli kuidas tormi ja külma ja vihmaga mängida, kuid juba kaheksandikfinaalis tõukasid hilisemad turniirivõitjad Leedust meid konkurentsist välja), Ukraina EEVZAst (saime viienda koha ja näitasime head mängu) ega ka Olümpiakvalifikatsiooni finaalturniirist Stavangeris (Hispaanlased alistasid nii meid kui Kollo/Jaanit 2:0, tulemus jäi puhtalt oma ebakindla mängu taha) aga nendest pikemalt praegu ei jutustagi. Täna mõtlesin, et kirjutan natuke kuidas meil sisemaailmas läheb.

Kas oled kunagi olnud sellises olukorras, et peas on tohutult teadmisi ja ideid, mida peaks tegema, et eesmärkideni jõuda, kuid ühelt poolt ei tea, kust alustada, ja teiselt poolt, kui kohe kõik tehtud ja valmis ei saa, tekib kärsitus. Hetkel oleme täpselt selles olukorras ja see on päris väsitav sisemisele rahule. Võrrelnud palju maailma tippude ja enda sooritusi on tekkinud päris hea pilt, et ahah, kui selle, selle ja tolle ära muudan (tegu ei ole sihtidega, et kui kõik pallid punktiks löön, vaid väga detailsed tehnilised nüansid), siis liigub meie mäng järgmisele tasemele. Mida aga ei taha mõistus endale tunnistada on see, et kõik võtab aega. Ja kui mõne nädala harjutamise järel ikkagi tegelikkus erineb pildist vaimusilmas, tekib rahutus. Teadlikult peame endale kinnitama, et uus liigutus vajab pikalt juurutamist, eriti kuna samal ajal peab ka vanadest liigutustest lahti laskma, mis nagu raudpolt kõikide saalis mängitud aastatega lihasmällu on sööbinud.

Teinekord, kui asi hakkab õiges suunes liikuma, siis sooritus võib muutuda esimese hooga ebakindlamaks või üldse natuke kehvemaks. Kuna treenerit meil ei ole, siis oleme Kustiga üksteisel need tugipunktid, kust saame abi ja julgustust edasi liikuda – et hirmust muutuse ees ei kukuks tagasi oma mugavustsooni, turvalisse keskpärasusse. Pole harv juhus, kui pärast trenni istume natuke vaikuses ning peame üksteisele kinnitama: “Kuule, tegelikult oleme väga head ja liigume õiges suunas!” Tegelikult on meil väga palju juba muutunud paremuse suunas ja areng on olnud tohutu, aga tahaks ju rohkem ja kiiremini. Tõde on, et kannatlikus on voorus, eriti rannavõrkpallis, kus kogemused mängivad jõu ja võimsuse rahulikult üle.

Treenerita treenimine on veel omaette peatükk. Kohe kindlasti on elemente, mida me ise ei näe ning mis areneks kiiremini, kui oleks alati treener platsi kõrval vaatamas ning trenne läbi viimas. Vahel on ka juhtunud, et pärast soojendust küsime üksteiselt: “Noh, mis täna teha tahad?” :P. Aga üldiselt on ise otsustamisel omad võlud.

Neile, kes on alati treeneri käe all olnud soovitaksin võtta aeg olla iseenda treener. Meie puhul oleme iseenda ja üksteise treenerid. Alles siis, kui täielikult ise enda arengu eest vastutama hakkad, jõuab kohale see, et iga trenn on ainult endale ja kui lihtsalt tegemise pärast teha, kaugele ei jõua. Kas oled tähele pannud, et inimestele meeldib osta, kuid neile ei meeldi, kui neile müüakse. Seega, kui ma ise tulen arusaama peale, mida ja miks ma muutuma pean, siis selle muutuse poole püüdlemine trennis on kordades efektiivsem. Sarnaselt kehtib see igas vallas, ei jäta ju keegi suitsetamist maha teiste näägutamise peale, kui see soov ja arusaam, miks seda teha, enda seest ei tule.

Aga sellel enesetreenimise teel liigume praegu nii mõningate tõusude ja mõõnadega, nii emotsionaalselt, energiatasemelt kui sooritustelt. Muidugi kõik on omavahel tihedalt seotud, kuid tsükkel näeb enamasti välja nii, et trenni alguseks on motivatsioon laes – on jälle võimalus lihvida elemente, mis meie mängu järgmisele tasemele viivad. Trenni jooksul ei tule päris nii nagu tahaksime ja muutused ei kipu nagu takjad külge jääma. Siis trenni lõppedes ohkame, kuna soovitud pilt ei ole veel reaalsus, anname üksteisele julgustavad sõnad ja järgmiseks trenniks on jälle motivatsioon laes. Emotsionaalselt on muidugi see kohati kurnav, kuid samas ka teame, et niimoodi emotsiooni lennutab ainult see, mis tõesti korda läheb ning selles ei ole siiani kordagi kahtlust olnud, et rannavõrkpall on meie ala ja selles tippu me jõuame.

Tänud teile kõigile, kes te meie teekonnale kaasa elate ja seda oma nõu ja jõuga toetate, ilma teieta olekski meie unistus vaid unistus, ning nüüd mängime ka kodumaa pinnal. See nädalavahetus Pärnus, sellest järgmine Võrus ja siis ongi juba kaua oodatud Üliõpilaste MM käes 🙂 Ootame teid kõiki kaasa elama.