Halb päev vs hea päev

Ühel päeval Adelaide’s Austraalia rannavõrkpallikoondisega treenides avastasin ennast mõttelt, et miks mul täna trennis mitte miski ei näi õnnestuvat? Iga pall tundus olevat liiga raske, vastased tugevad, võrk kõrge, liiv sügav ja kogu universum minu vastu. Otsisin väljastpoolt süüdlasi ning tundsin ,kui kõrgel olid lauad ja laed, kui lähedal päike, kui lähedal piirid kui kaugel võrk. Betti Alveri korraks kõrvale jättes mõtisklesin joogipausi ajal, et milles on asi – kas mu oskused on siis kuhugi kadunud, lihased töötavad minu tahtele vastu või on asi hoopis minu mõtetes?

Üsna kiire järeldus oli, et füüsiliselt tunnen ennast hästi, kuid emotsionaalselt mitte. Lakkamatu negatiivne ennast mahategev mõtetejoru oli viinud mind seisu, kus ei saanudki midagi õnnestuda. Enne igat palli keerles peas vaid üks mõte, kuidas ma selle pallipuute seekord suudan ära soperdada. Enese julgustamisest polnud haisugi. Ka varem oli neid päevi ette tulnud ning ka kõikjalt spordist (ja mitte ainult) on ju läbi käinud see „halva päeva“ jutt – et mõni päev lihtsalt ei õnnestu ja sinna ei saagi midagi parata. Ei tahtnud seda kohe uskuda ja tekkis kahtlus, et kas ja miks see ikkagi nii on. Tean, et pole head ilma halvata ning jäädavalt ühes seisundis püsida on pea võimatu. Kuid kuidas end kiiremini rajale tagasi saada?

Gerardo's Toys Nõlvak-Tiisaar

Tegin selle sama joogipausi ajal endale väikese „restardi“ – keskendusin mõneks hetkeks hingamisele,  lülitasin kõik mõtted välja ja lasin negatiivsed emotsioonid vabaks. Tagasi väljakule suundudes oli kergem olla ja sisendasin endale, et ma saan hakkama ja minu oskused pole kuhugi kadunud. Sooritused hakkasid järjest paremini õnnestuma ning juba õige pea oli halb päev muutunud heaks. Taaskord imestasin kui võimekas meie aju on ja kui palju on tegelikult meie endi kontrolli all. Ennast veidi paremini tundes ja osates end kõrvalt vaadata võid jõuda erinevate põnevate avastusteni, mis aitavad sul elus paremini hakkama saada.

Päikest Itaaliast,
Kusti