Pole ammu teiega jaganud mis meil toimunud on. Blogi on väga tore kirjutada, kuid selle pidamisega on selline tore lugu, et seda on jube lihtne edasi lükata. Mõeldes, et ah, sellest laagrist üksinda kirjutada pole nagu mõtet ning iga järgmise laagri või sündmusega võibki vahe eelmisest blogist käriseda kahe kuuni, mis nüüd juhtunud on.

Tegelikult, kui praegu kirjutama hakkasin, siis mulle tundus, et meie leht on juba terve igaviku tühjana, ilma uuendusteta seisnud. Kalendrit vaadates oli viimane blogipostitus umbes poolteist kuud tagasi, mis iseenesest ei ole ju nii pikk aeg. Siit ka üks huvitav tähelepanek.

Lugesin ühte artiklit sellisest appist nagu Medium. (vaata järgi, Kusti lemmik koht, kus arvamusartikleid lugeda ning ta ise on ka paar üllitist sinna postitanud.) Seal rääkis elu pikendamisest või “ajas rändamisest”. Et võimalus on oma elu pikendada, kui luua palju elamusi ja kogemusi. Need jäävad meelde ning kui on rohkem, mida meenutada, siis tundub elu pikem. Seevastu, kui elada vaid rutiinis, siis ei saagi aru kuhu need aastad läksid. Ma olen küll veel õnneks piisavalt noor, et rääkida mitte aastakümnetest vaid kuudest ja hooaegadest.

Seega –  miks aeg  viimasest blogipostitusest tundus nii üüratult pikk on seepärast, et sinna sisse jäi:

– Korralik füüsiline ettevalmistus, kolm nädalat kaks korda päevas füüsilist treeningut, tänu millele ennast palliplatsil oluliselt tugevamalt tundsin. Hõlmas see siis miinuskraadidega Mustamäe metsas treppidel hüppamist, spurditrenne tagahoovis, hariliku jõusaali pumpamist ning erinevaid aeroobseid treeninguid.

– TTÜ’ga nädal saalitrenne ja kolm vahvat lahingut Tartu vastu. Ütlemata lahe oli omasid aidata ning eriti toreda emotsiooni pakkus muidugi võit. Saalivõrkpallist nii palju, et nii rannast saali, kui saalist tagasi randa üleminek oli üllatavalt valutu. Juba kolmandas saalitrennis tuli põhiline väljakul liikumise- ja pallitunnetus tagasi. Kuid tagasi rannaliivale saades oli juba esimeses trennis fiiling, et nüüd sai tagasi koju.

– Kaks treeningut Nõo Rannahallis Kristo Kollo ja Karl Jaaniga

– Neli päeva Lätis koos Martins Plavinsi ja Haralds Regzaga, kus nende treeneri käe all tegime kokku selle aja jooksul kaheksa kahetunnist trenni. See on meile ütlemata suur eelis, et saame nii soodsatel tingumustel nii korralikes trennides käia. Tänu 1Home abile ja sellele, et Läti duo meid kui hinnatud treeningpartnereid endale külla kutsub, on Lätis käimise kulu vaid kütus ja toit. Ja pean veel kord mainima, et sealsed trennid on meile kuldaväärt.

– Reis Dohasse võistlema. Kohe pärast Lätit sõitsime oma elu teisele MK etapile. Natukene veider on, et oma rannavõrkpalli karjääri alustame kõige kõrgemast sarjast, kuid kuna kohalikumad sarjad hakkavad hiljem pole meil muud valikut. Samuti võistluskogemusi, mis hangime maailma tugevaimas sarjas, ei ole võimalik meil ülehinnata. Mäng oli enesekindlam ning parem kui Iraanis ning saades jälle teada, mille taha kõige rohkem võit jäi on selge siht trennis.

– Vaba nädalavahetus. Selles elustiilis, kus reisimimine on töö ning kodus olemine on harv nähtus tuleb võtta nendest maksimum. Mina veetsin oma kallimaga nädalavahetuse Haapsalut ja spamõnusid nautides.

See, mis meil toimus jõuludel tundub juba iidne igavik 🙂