Alustasime Kustiga karjääri esimest turniiri maailma tugevaimast sarjast. Kohati väga julge pealehakkamine, teisalt võib tekkida küsimus, et kas on mõtet kohe nii suurt tükki hammustada?
Kuna kõik muud sarjad algavad alles mais ning võistluskogemust on meil ammutada vaja, siis nii see otsus saigi vastu võetud, et tasub teha investeering ja minna uurima, kuidas võistlustel rannavõrkpall käib.
Etterutates võib öelda, et käik täitis igati oma eesmärki. Olgugi, et eelarve lubaks pigem käia kohalikel turniiridel ja Iraanis tuli ühe mängu hind päris kallis, saime näha, mida oodata maailmatasemel turniiridel ning mis suunas edasi peame liikuma.
Õppetund: Tase lubab mängida maailmakarikat küll. Ei ole liiga tugevat vastast, et hammas üldse peale ei hakkaks. Edu taandub puhtalt enda esitlustele, kui mängime hästi, on oodata head tulemust, kui teeme vigu ja oleme pehmed, siis kaotame. Puudu jääbki hetkel kõige rohkem sellest, et võistlusolukorras oleme pehmed. Nii oma rünnakul, blokk-kaitses kui ka servil jäi agressiivsusest puudu. Seega, tuleb väga palju võistlusi kalendrisse paigutada.
Tähelepanek: maailmakarikal saab tohutult uusi sõpru ja tuttavaid. Üks pärastlõuna helises toas telefon kust teatati, et meie sõbrad Austriast paluvad abi. Kusti vastas humoorikalt, et aga meil ei ole sõpru Austriast, kuid juu hotelli vastuvõtulaud teadis paremini, sest hiljem saime nende samade poistega palju trenni teha ja ka tagasi reisida. Trennikaaslaseid tekkis teisigi: veel teine paar Austriast, kolm paari Norrast, Tšehhi paar ja ka juba Tai laagrist tuttavad poisid Venemaalt. Kõigiga on nüüd olemas kontakt ja paljud kutsusid enda juurde koos treenima.
Tähelepanek. Rannavõrkpalli ringkond on justkui üks suur pere. Kuigi iga paar on teisele konkurent ja vastane. On rannavõrkpallurite seas õhkkond, kus kõik aitavad kõiki. Tehakse koos eelnevatel päevadel trenni, jagatakse kogemusi, infot ja treenereid. Kõik on omal nahal kogeda saanud, et üksinda tippu jõuda on raske ja kui tahad, et inimesed sind aitaks, tuleb ka teisi aidata 🙂 Üks rannavõrkpallur Omanist oli lausa nii sõbralik, et tagasisõidul lennujaamas tuttavaks saades pakkus ta meile oma villas öömaja, kui kuulis, et ootame ümberistumist Dubai lennujaamas 5 tundi. Saime mõnusad kaks tundi und pehmes ja mugavas voodis. Täitsa uskumatu, kui külalislahked võivad inimesed olla.
Naljakas seik: Kuna Iraani (võib-olla ainult Kish’le) välismaapankadest ülekandeid teha pole võimalik, siis lennupiletid saarele ja majutuse hotellis pidime läbi turniiri korraldajate broneerima ja kohapeal sulas maksma. Ametlik turniiri hotell oli kole kallis ning lootsime odavamat saada, kuid eelnevalt meili teel suheldes korraldajaga oli ta veendunud, et odavamaid pole ja kui on, siis on parajad peldikud. Selge pilt, broneerisime siis ametlikku hotelli toa. Hotell Iran. Kohale jõudes ootas meid transport lennujaamas ning viis hotelli. Hotell Eram. Küsisime, et kas see ongi ametlik hotell Iran? Öeldi: yes yes, hotel Eram (kõlas natuke nagu Iran). Selge pilt, võtsime toa ja asusime esimesele treeningule. Kahe päeva pärast, kui väga teisi paare hotellis trehvanud polnud, saime teada, et kõik teised ikkagi Hotell Iranis. Uurisime natuke hindu ja nägime, et hotell, kuhu me sattusime on peaaegu kaks korda odavam ja rannale lähemal. Olime õnnelikud. Seda meest, kes meid sinna hotelli tõi, rohkem me ei kohanudki.
Õppetund: Pükstel peavad mängijate nimed trükitud olema. Uurisime küll enne, mis regulatsioonid pükste trükil olema peavad, kuid seda seikka ei näinud. Mängu eelsel päeval oli seinal see korraldus kirjas ning lubati ka trahvi teha, kui seda reeglit peaks rikkuma. Tegime siis natuke kunsti.
Tähelepanek: rannavõrkpall on suurel määral psühholoogiline mäng. On paare, kes ei suuda kunagi võistlustel mängida samamoodi nagu trennis ja on näha, et kogenenumate mängijate kindlus, agressiivsus, enesekindlus on mängus hoopis teine kui noortel. Ka näeb tihti olukorda, kus vastane jooksutab ka väga kogenud mängijal juhtme täiesti kokku ja võtab tema pealt väga mitu punkti järjest. Tugeva psühholoogiaga mängijad piirduvadki mõne punktiga, natuke nõrgemaga võivad terveks mänguks ära laguneda. Tuleb aastaid saada mängukogemust enne kui stabiilselt üldse turniiril auhinnalistest kohtadest unistama saab hakata. Õnneks aega meil on 🙂
Õppetund: Mäng on kole lühike. Tundus, et läks minut, kui esimene geim läbi sai. Teise minutiga oligi mäng käest libisenud. Tagantjärele vaadates ei oskagi midagi öelda, mida teisiti oleks pidanud tegema taktikaliselt poolelt. Vastast tundma ei jõudnud õppida. Natuke surusime ühte mängijat, ei toonud edu, surusime natuke teist, tõi rohkem edu, jätkasime tema peal, aga ei suutnud ikkagi lõpuni murda. Ja piisaski vaid enda üksikutest algaja vigadest ja väiketest ebatäpsustest, et mänguvõidust ilma jääda.
Õppetund: Kaotusi tuleb ja neid ei saa põdema jääda. Koos meiega lahkus pärast esimest päeva saarelt pea kakskümmend paari. Kaotused tulevad ja neist õpimegi kõige rohkem.
Nagu öeldakse: You need to fail faster to succeed faster. Ehk enne peame mingi hulga kaotusi vastu võtma, et oskaksime üldse võita. Jällegi kokkuvõteks, peame tohutult võistlemas käima.
