Ma olen õppinud ennast usaldama, kuulama oma sisetunnet, mistahes suurte või väikeste otsuste vastuvõtmisel. Kui see miski sinu peas või südames annab sulle kuidagi teada, et see mida sa tegema hakkad pole päris see mida sa tegelikult tahaksid teha, siis suure tõenäosusega see tunne kasvab ajaga ainult suuremaks. Liialt teiste arvamusi kuulates ja neid üle võttes võid enda sisetunde sootuks unustada ja üks hetk avastada ennast vastamast küsimusele “miks ma seda teen?” vastusega “ma ei tea.”
Just nendele elu “miks”-idele võiks tihti rohkem tähelepanu pöörata – miks mul oleks vaja palgatõusu? Et lubada endale rohkem asju, mistõttu paistaksin teiste silmis edukamana? Ah? Kas siis elu mõte ongi see, et teised minust hästi arvaksid ja ainult see parandab ka sinu enda enesetunnet? Mulle tundub kurb, et kui sinult surivoodis küsitakse, et mida sa oma eluga tegid ja sa vastad: “raha teenisin.” Mis oleks kui pööraks kõigepealt pilgu enda sisse ja vaataks mida minul endal päriselt vaja oleks, siis kui keegi teine kõrvalt ei vaata ega hinda.
Seda tehes võime avastada hoopis teistsugused väärtushinnangud ja isemoodi mina. Kui sa jõuad punkti, kus sa ei pea enam kellelegi muljet avaldama, siis oled sa tõeliselt vaba. Sest päeva lõpuks oled sina ikkagi see, kes peab oma mõtetega koos magama minema ja see kuidas sa ennast tunned määrab kõik.
Okei, need mõtted on küll toredad, aga reaalselt raskesti teostatavad. Mida me saaksime praegusel hetkel teha, et ennast paremini tunda ja ennast paremini tunda. (!) Endaga paremini kontakti saamiseks on oluline saada jälile sellele mida sa mõtled, mis on need mõtted, mis käivad sul peast läbi igal ajahetkel. Kas need on pigem negatiivsed (ma olen nii kole/paks/peenike/pikk/lühike) või (Mida ta küll minust võib arvata?) Või on need pigem positiivsed. Selleks, et oma mõttevoog peatada, või seda teadlikult suunata, on vaja olla praeguses hetkes. Mitte oma mõtetega tulevikus või minevikus, vaid just siin ja praegu. Praeguses hetkes ei ole sul ühtegi muret, sa lihtsalt koged seda mis on su ümber. Sul on võimalik saada uusi põnevaid kogemusi ja teadmisi ning tunda uusi tundeid. Oma mõtetes olles koged sa ainult seda mida sa oled juba varasemalt kogenud, sul ei teki ühtegi täiesti uut mõtet, vaid kombineerid ainult neid, mida oled tundnud. Seepärast on minu arust ülimalt vajalik oskus olla hetkes ja nautida elu ilu, sest ka ilu on võimalik näha ja nautida ainult praeguses hetkes.
Olen tähele pannud, et praeguses hetkes viibimine on lihtsam uutes kohtades, kus sa varem käinud pole, näiteks välismaal. Avastamisrõõm on nii suur, et pea on muudest mõtetest tühi ja sa koged seda kõike mis on su ümber. Ka see on üks põhjuseid, miks puhkusel on kerge olla. Aga mis oleks kui suudaksime ka argipäevadel kogeda vaid seda millega parasjagu tegeleme, kas siis konkreetne tööülesanne, vestlus sõbraga või hommikune kohv. Kui oleksime oma mõtetega just selle praeguse tegevuse juures, mõtlemata kuidas ma täpselt välja näen või mida ma homsel koosolekul räägin. Seda pidevalt tehes tekib meil kordades vähem stressi, on rohkem tähendusrikkaid suhteid ja kogu tervislik seisund paraneb. Ka minul on selles suunas pikk tee veel minna, liialt tihti rändab mõte ja selle asemel, et olukorda nautida haaravad sõrmed Snapchat’i järele. Aga sealt on jälle alati ainult üks hetk kui sa märkad et oled mõtetega rändama läinud ja tood ennast tagasi praegusesse hetke. Seda aitab teha kui pöörad tähelepanu füüsilistele aistingutele, nt. tunnetad kuidas keharaskus surub taldu maha, märkad oma hingetõmbeid või lihtsalt küsid endalt: “kes mõtleb?” Siin sa ei mõista kedagi hukka ning võtad vastu otsuseid südame, mitte peaga ning süda teab alati mida sa tahad. Nagu ka väike prints ütles:

“Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus – ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”