Puhkusenädal kodus

Lendasime Taist tagasi Helsingisse tohutult palju selgema nägemusega oma tulevasest elust rannavõrkpalluritena. Saime hulganisti kogemusi nii treeninglaagri organiseerimisest kuni enda keha tunnetamiseni välja. Nüüd oli aeg korraks aeg maha võtta, sest suur treeningkoormus ja raske lend tegid kehaga oma töö. Mina tegin järgneval nädalal ainult 2 trenni (varasema 10-11 asemel), sest keha ütles „ei“. Ei suutnud ennast MyFitnessi jõusaalis masinate vahel eriti liigutada ja pulss lendas kohe lakke kui midagi kergelt tegema hakkasin. Seepärast lasin jala sirgu hoopis mullivannis ja saunas, kuigi kuklas tiksus tunne, et peaks ikka trenni lõhkuma. Sellisest pikast ja raskest treeningtsüklist välja tulemine nõuab head keha tunnetamist, ühel kulub selleks mõni päev, teisel paar nädalat. Kõik see oli meie jaoks uudne kogemus, kuna nii pikka ja koormavat laagrit polnud varem kunagi olnud. Leppisime kokku, et teeme kõike vastavalt enesetundele ja eesmärk oli terveks jääda. Rannavõrkpallis on huvitav asjaolu, et kui üks mees on vigane, siis on terve meeskond rivist väljas, seega tuleb ettevaatlik olla.

Nõo laager

Peale puhkenädalat sõitsime Tartusse, et viia läbi järgmine treeninglaager Nõo Rannahallis. Seal võeti meid hästi vastu ning alustasime treeninguid Kristo Kollo ja Karl Jaaniga. Nädala esimeses pooles oli endiselt tunda Tai laagris kogunenud väsimust ning me olime omadega augus. Teadsime, et asi läheb peagi paremaks ning jätkasime treeninguid ning tegime vastavad muudatused koormustes. Meil oli ka hea võimalus treenida 2 korda Kristjan Kaisi terava pilgu all ning saime sealt palju olulist strateegilist ja tehnilist informatsiooni, mida kohe rakendama asusime. Me oleme talle väga tänulikud, kuna ta andis meile edasi seda, mida nemad Rivoga omal ajal kõike pidid ise välja mõtlema ja õppima. Väärt kogemused jälle juures. Nädala teises pooles tegime Tartu kesklinna MyFitnessis (see on vist minu uus lemmik Myfitnessi spordiklubi) natuke kiiremaid harjutusi ning peale seda oli enesetunne märksa parem ning ka palliplatsil nägime juba paremad välja.
Tartus on mulle alati väga meeldinud, temas on kuidagi vähem kiirustamist ja rohkem jalutamist, vähem stressi ja rohkem nautimist, vähem jooksmist ja rohkem aega. Meenutab mulle oma olemuselt Kalamaja piirkonda Tallinnas. Seal oldud ajal sain kokku vanade ja uute sõpradega, keda polnud ammu näinud ning vestlesin pikalt ja laialt oma vanaemaga, kelle juures elasin. Liiva peale kolides pole ükski päev olnud eelmisega samasugune, kogu elu on pidevas muutumises ning me ise suuname seda vastavalt oma soovidele. See võimalus on tegelikult meil kõigil, kuid tihti ei saa me sellest aru ja arvame, et elu lihtsalt „juhtub“ meiega. Olen tähele pannud, et head asjad kipuvad palju tihemini juhtuma, kui me juhime oma elu teadlikult oma mõtete ja otsustega meile sobivas suunas.

Riia laager

Peale Nõo laagrit käisime korra kodus, saime oma tiimiga kokku, arutasime tulevikuplaane ja jagasime ülesandeid ja maitsesime Puls Nutritioni uusi batoone (mega head). Järgmisel hommikul sõin perega ema küpsetatud leiba ja asusime Riia poole teele. Riias ootas meid ees päris mitu üllatust, nimelt AirBnb kaudu endale elamist broneerides selgus tee peal, et omanik oli selle tühistanud. Veel enne Eestist lahkumist tegime uue broneeringu järgmisele korterile ning lootsime näpud ristis, et meil on kuhugi Riiga jõudes minna. Kohale jõudes ei võtnud korteriomanik aga telefonitoru ning kokkulepitud ajal kedagi kortermaja ees polnud, seega tuli hakata muid võimalusi otsima. Viimaks otsustasime ühe öö veeta soodsas hostelis, et järgmisel päeval jälle korterit otsima hakata. Öö hostelis kulges mõnusalt vene keelt kõnelevate meeste karjumist ja trampimist taludes ning unetunde tuli kokku tänu sellele piinlikult vähe. Järgmine päev ootaski meid ees esimene trenn liival, O-Sands rannavollekeskusesse kohale jõudes tegime esmakordselt tutvust lätlastega (Martins Plavins ja Haralds Regza) kes meid väga lahkelt vastu võtsid ning ka spordikeskust tutvustasid. Liival kohtasime endale üllatusena ka norralasi, kelleks osutusid värsked U-20 Euroopa meistrid Mathias Berntsen ja Anders Berntsen Mol, kellel olid kaasas 2 treenerit, kelle näpunäidete järgi me suure osa ajast treenisime. Esimesed 2 trenni olid meie jaoks kohutavalt rasked, peale sisuliselt magamata ööd oli südame töö paigast ära ja pulss kihutas nii kuidas jaksas. Kahe trenni vahel oli meil 2h aega, millega jõudsime süüa, korteri leida ja auto kõrval tänaval oma kohvrites sobrades ka uued trenniasjad kotti pista, seda kõike spordikeskusest lahkumata. Sel hetkel tuli meil mõlemal naeratus näole, kui õnnetu meie olukord oli, kuid teadsime, et suudame ennast siit ka ise välja aidata. Pärast korraliku elamiskoha leidmist saavutasime taas hea treeningrütmi ning nautisime oma tugevaid vastaseid ning parandasime oma mängu. Teame, et meil on vaja lihtsalt astuda päev-päevalt väikeseid samme edasi, et üks hetk endalegi aru saamata oleksime juba suure sammu edasi teinud. Teadlikult treenides, pannes rõhku eraldi mängu aspektidele ning analüüsides tulemusi me neid pisikesi igapäevaseid samme astume, samal ajal tundes asjast rõõmu.

Kahe trenni vahel trenniriideid pakkimas 🙂

Olen tähele pannud, et rannavolle kogukond (nii palju kui me sellega kokku puutunud oleme) on väga sõbralik ja kokkuhoidev. Kõik teavad, et selle mängimine pole lihtne ning on abivalmid jagama oma kogemusi ja tutvusi, et üksteise elu lihtsamaks teha. Sellises seltskonnas on meeldiv viibida ning uusi sõpru leida.

Iraani MK ootuses

Täna alustame oma teekonda Iraani, kus Kish Islandil toimub selle aasta esimene MK-etapp. See on üks väga pisike saar, tema 91,5 km2 pindala on oma mõõtmetelt võrreldav Vormsi saarega. Lennupileteid sinna ise osta ei ole võimalik ning samuti ei saa sinna ka elamiskohta leida läbi interneti. Nendega aitasid meid sõbralikud turniiri korraldajad. Turniiri eesmärkidest – meie peamine eesmärk turniiril on saada esimene võistluskogemus, kuidas toimub uues võistluspaigas sisseelamine, turniirieelne treenimine, tehnilised koosolekud, kohalik transport ja toitumine, kuidas veeta mängudevaheline aeg, lisaks kõik võistlusmängudega seonduv – taktika, võistluspinge ja strateegiliste otsuste vastu võtmine mängu ajal jne. Õppimist on palju ja esimeselt võistluselt peale alavahetust on päris vara mingit tulemust oodata, eriti kui puuduvad võistluskogemused. Naljakas mõelda, aga ma pole kunagi isegi Eesti rannavõrkpalli meistrivõistlustel ühelgi etaip teise päeva jõudnud ja nüüd ootab ees MK-etapp. Me oleme põnevil.