Pettuda ju saabki vaid iseenda ootustes

Vahel juhtub: oskused on olemas, vorm super hea, enne mängu on selline tuhin peal, et ei jõua ära oodata millal platsile saab. Ning platsile jõudes on mäng lõppenud enne kui arugi saime. Puudus justkui mängurõõm, ei tulnud lihtsad tehnilised elemendid välja ning ka füüsiline enesetunne tundus maru kehv. Üldiselt, väga kehv sooritus.

Üks variant, mis võib seda tekitada on endale püstitatud ootused mängu võita. Ning ma ei räägi praegu eeldusest mängu võita.

Tänane postitus tuleb maru segane, kuna see on mulle endale väga udune maa ja avastamist nõudev ala, aga katsume aru saada 🙂

Just oli selline olukord Jurmalas Euroopa karikasarja finaaletapi kvalifikatsioonil. Sattusime kokku vastastega, kellele ühe korra olime napilt kaotanud 2:1. Nüüd oli vorm parem, info olemas, mis tegema peame ning mängule läksime vastu favoriidikoormaga. Favoriidikoorem, mis iseenesest ei ole üldse halva varjuga ja võib ka hästi mõjuda, kuid oma peas keerasime selle tagurpidi. Püstitasime endale ootuse, et peame mängu võitma seda tegelikult vastaste vastu, kellel on aastaid rohkem rannavõrkpalli kogemusi. Mängu kulg meie poolt jäigi ootamiseks. Iga ebaõnnestumine tekitas kangestumist, sest hirm oli ootuse purunemise ees, ning mängurõõm oli pigem eksimustest hoidumine, mis neid lõpuks hoopis rohkem tekitas. Mängu kaotades oli selline tunne, et midagi ilmvõimatut on juhtunud ja enesetunne maru sant.

Nüüd natuke eeldustest. Täitsa hooaja alguses, kui läksime endast kõvasti kogenumate vastu ja ennast ei osanud veel täpselt hinnata ei eeldanud, et suudame seda mängu võita. Nii tulebki meelde mäng Poolakate vastu Moskva Grand Slamil, kui mängu alguses olime pea kindlad, et mängu võita pole võimalik. Mäng kulges väga tasavägisena ja mängisime hästi, kuni viimaste punktideni, kus nad need kindlalt ära napsasid. Aga ega me ei pretendeerinudki nendele, kuna võitma me seda matši ei läinud.

Täitsa viimastes mängudes nüüd hooaja lõpus suutsime panna psühholoogiliselt natuke parema kompoti kokku. Alati eeldame et oleme võimelised mängu võitma, ükstapuha kes on vastas, ning kunagi ei püstita ootust, et peame selle võitma. Sest nii nagu igal pool, ka rannavõrkpallis võib alati võrdsete heitlustes minna tulemus nii või naa pidi. Tundub väga iseenesest mõistetav teooria, kuid minu jaoks on vahe üliväikestes nüanssides, mis peas võivad väga lihtsalt ühele või teisele poole nihkuda.

Ka igapäeva elus on tegelikult see vahe õhkõrn ning tasuks silma peal hoida, kas ma parasjagu olen püstitanud ootused: kuidas keegi käituma peab, kuidas projekt õnnestuma peab või et minuga ainult häid asju juhtub. Või võtan neid kui eeldusi, et minuga saab juhtuda ainult häid asju, kui ma ise selleks kõik annan, kuid sellegi poolest võib minna nii või naa.

Tihemini olen tähele pannud, et nii nagu meie võistluste ajal, eeldatakse, et häid asju ei saa juhtuda (nt. mina niikuinii ei saa miljonit teenida), kuid teistsugustele asjadele on püstitatud ootused (nt. ma pean kõigile meeldima) ning tulemusena elame konstantses pettumuses.

Loodan, et see mõttelõng oli loogiline ja mina igatahes katsun eeldada, et kõik maailma hea võib minuga juhtuda, kui ma keskendun sooritusele ja mitte ei oota tulemust. Kui oled midagi sarnast tähele pannud või tunned ära et oled kogenud, siis jäta see näide palun meile kommentaaridesse, mida rohkem näiteid seda selgemaks see peatükk saab 🙂

NB! Praegu käib meil ka väga põnev Suursponsori kampaania, kus ka sinul on võimalus korraliku motivatsioonipaketi eest kaasa lüüa 🙂 Vaata järgi VIDEOST

Pealkirja varastasin Tom Valsbergi’lt laulust Soovilaul