Mäletan, kuidas peaaegu kõik hooajad saalivõrkpallis lõppesid kergendusega, et oeh, lõpuks on hooaeg läbi. Viimased mängudki, rääkimata viimastest trennidest, olid juba päris rasked ning eriti, kui mängisime madalama koha peale kui lootsime, oli entusiasm päris kadunud. Ei jaksanud enam pimedas saalis trenni teha, kui väljas juba hakkas ilm suviseks keerama, keha oli väsinud ja vaim veel rohkem. Hooaja lõpus enam ei tegelenud tavaliselt enam enda personaalse arendamisega vaid vaatasime, kuidas olemasolevast olukorrast (tihti riismetest) maksimumi välja võluda. Alati hakkas hooaja lõpus ka keha järele andma, põlved karjusid, et aitab küll sellest kõva põranda peal kargamisest ja õlg kurtis, et äkki Kusti võiks kellelegi teisele ka tõsta.
Rannavõrkpalliga alustades olin päris veendunud, et sellist tunnet ei teki, vähemalt esimene hooaeg mitte. Ning osaliselt oli mul õigus osaliselt mitte. Hooaja lõpp on olnud väga raske, kuid natukene erinevatel põhjustel kui saalivõrkpallis.
Keha on väsinud ja vaim on väsinud. Keha väsis pärast tudengite MM’i, selleks me põhilise rõhu panime ja pärast seda oli väike stressi langus ning pärast pingutust Vaduz’s võtsime ka puhkuse. Raskeks läks aga tagasi tulemisega. Tegime ka väikese pange, kuna pärast puhkust ei jäänud aega ettevalmistuseks, kohe tulid Eesti Meistrivõistlused selga, ning sealt ka tulemus. Mõlemale vigastus. Kui mina sain oma põlve korda pooleteise nädalaga, siis Kustil teeb õlg siiani muret, mis tegelikult on ka loogiline, sest terve elu tõstmist asendus järsult terve hooaja tagumisega.
Vaimu väsimus on ka hoopis uutel põhjustel. Ei saa öelda, et rannavõrkpallist on villand, pigem vastupidi. Ideid, mida ja kuidas edasi arendada on palju. Teostuste ideid ja võimalusi vähe. Kui keha ei luba 100%ga trenni teha ning selle pealt üritada võistlustel käia ning ikkagi võite oodata ja need tulemata jäävad, siis võib vaim haiget saada ja saigi. Jurmalas Euroopa karikasarja finaalturniiril tõdesime, et kvalifikatsioonis on kõik vastased võidetavad, sinna peale saades oli joovastus suur ning kui saime teada, et mängime samade brittide vastu, kellele Vaduzi kvalifikatsioonis väga väsinud kehaga 2:1 kaotasime läksid silmad särama. Tagasitegemise koht.
Midagi aga oli teisiti, kas see, et hooajas esimest korda suurel võistlusel tundsime võidukohustust. Võib-olla hoopiski see, et viimane suurema kaaluga turniir oli rohkem kui kuu kaugusel. Igatahes platsil olles puudus voolavus, puudus täielikult oma mäng ja need elemendid milles ise arvasime viimasel ajal edasi arenenud olevat olid täielikult puudu. Natuke oli tunne sarnane kõige esimese etapiga Iraanis – mäng ei jõudnud alatagi, kui juba otsa sai, ning täpne mälestus, mis platsil juhtus puudub. Kindlasti hooaja raskeim kaotus.
Vaimule paneb kindlasti ka hoobi see, et sellest hetkest, kui kamraadid võrkpallurid hakkavad saalihooajaks ette valmistama, oleme trennis enamasti kahekesi. Loomulikult on kahekesi trennid väga kasulikud, saame timmida tehnilist külge ja ka intensiivsuse saab üles kruttida, kuid puuduvad need päevad, kui tahaks lihtsalt peal puhata lasta, mitte trenni ette valmistada ja lihtsalt kas või mängida.
Üks asi, mis siit väga selgelt välja joonistub, on see, et võistluskogemust on meil tohutult palju juurde vaja. Kui suve esimeses pooles saime käia pidevalt, pea iga nädalavahetus erinevatel võistlustel, läks mäng, mängukindlus ja sujuvus järk järgult pidevalt paremaks. Juba paari nädalane võistluspaus toob sisse rabeduse, ebakindluse ning mäng lõppeb kiiremini kui arugi saime – vähemalt meile, „rookidele“
Kasvamine ongi raske ja valus, ütleb Osho. Seega paneme pead kokku ja saame korraliku mänguplaani järgmiseks hooajaks välja vorpida, et teha paremini neid asju mis jäid vajaka, ja väga palju paremini neid asju, mis tegime hästi.
Nüüd veel viimaseid üksikuid elemente lihvides, füüsist tugevana hoides liigume vastu hooaja viimasele turniirile Gruusias ning pärast seda saame kirjutada juba edasistest plaanidest 🙂
