Eile õhtul oli üks maru raske trenn. Väga väsitav nädal oli selja taga ning nädala viimases trennis tuli viimaste piiskade välja pigistamiseks korralikult sisemist jõudu leida. Pärast trenni aga leidsin ennast väga huvitavalt positiivselt mõttelt.

Täpselt aasta aega tagasi olime täpselt samas kohas tegemas täpselt sama asja, kuid olukord on tegelikult hoopis erinev.

See, kes me ise oleme on muutunud nii palju, et isegi kui asukoht, aeg ja tegevus on sama, on laager väga erinev. Näiteks füüsiliselt: kui eelmine aasta alustasime sellest, et liiva sees jõuaksime üldse liikuda, siis nüüd töötame, et see oleks kiirem ja efektiivsem. Kui näiteks palli osas õppisime lihtsalt, kuidas ülevalt tõsta nii, et see ei oleks soe pall, siis nüüd tegeleme sellega, et see oleks võimalikult täpne igast olukorrast. Sellised muutused on toimunud absoluutselt igas valdkonnas ja elemendis ning neid on üllatavalt palju 🙂

Kaks nädalat on veel jäänud siin musta tööd teha ning siis saame hakata ka nautima pallitrennis mängulist osa. Ausalt öeldes: ei jõua ära oodata, mida hooaeg tooma hakkab. Samas tänast vaba päeva ootasime Kustiga eile õhtul rannas jõuvarusid kokku võttes isegi rohkem 🙂

Päikest 😉