Kaks kuud treeninglaagrit läksid üpris ruttu. Täna, kui käisime võrku (mida me üllatuslikult kordagi kasutama ei pidanud) Jeffile tagasi viimas, tundus, et just eile olime Kustiga rolleri peal ja otsisime ta villat, mida kaart ei tunnista, et endale treeninglaagriks võrk hankida.

Räägingi pealiskaudselt meie kaks kuud lahti, et saaksite aimu, kuidas üks selline enda korraldatud treeninglaager meil välja nägi.

Algselt siia tulles oli plaan teha kolm nädalat kahekesi Kustiga ning siis viis nädalat Rivo Vesiku juhendamisel koos Venemaa valitsevate meistrite Olegi ja Artjomiga. Peaagu nii läkski, kuid mõningate positiivsete muutustega 🙂

Esimesed nädalad kahekesi.

21. november kuni 15. detsember olime kahekesi ja tegelesime rannavõrkpalli ABC ja üldkehalise ettevalmistusega. Kavad tegime koostöös Risto Jamnesega ning sellel ajal nägi nädal välja selline: Hommikuti tegime kas jõusaali või kergejõustiku (hüpped, jooksud, sprindid liival) ning õhtul pallitrenni. Pallitrenni saab kahekesi läbi viia tohutult edukalt. Selleks, et alustada kõige algsematest tehnika harjutustest ning harjuda üldse liiva peal liikumisega ei tundnud kordagi puudust teisest võistkonnast. Peaeesmärgiks oli saada võimalikult palju puuteid, harjutused kombineerisime saalivõrkpalli ja rannavõrkpalli kogemusest. Trennides filmisime oma sooritusi, õhtul analüüsisime ja võrdlesime liigutusi maailma parimatega ning tehtud järeldustest kohandasime järgmise trenni. Loomulikult olid tüdruksõbrad abiks, et palle visata, püüda ja korjata ning seega saime puuteid üksjagu ja trennidega jäime väga rahule.

Eriti väljakutsuvad olid kergejõustiku trennid. Üksteist turgutades ja motiveerides ning Polari pulsikelladega enda organismi koormustaluvusel silma peal hoides hakkasid liiva sees spurdid, hüpped ja jooksud vaikselt talutavad tunduma. Peab mainima, et liiva sees +30 kraadi ja päikesega võivad harjumuspärased spurdi ja joonejooksu harjutused päris tapvad olla 😛

Õnneks avastasime päris varakult, et kohalikud massaažid ja taimsed aurusaunad aitasid lihashooldusele ja taastumisele väga hästi kaasa ning ei saa mainimata jätta, et hinna ja kvaliteedi suhe oli Taimaale iseloomulikult väga hea 🙂

Üllatustreeningpartnerid

Nagu ühes blogipostituses juba kirjutasime ootas meid üks päev ees Kasahstani rannavollekoondis. Ühe nädala saime õhtuti nendega treenida. See tähendas, et jalad maas tehnika timmimise asemel tulid testmängud, kuid ega me võimalusest ei tahtnud ära öelda ja haarasime nende pakkumisest kinni. See oli esimene suur emotsioonilaks, sest mängimine on ikka täiesti erinev niisama pingevabalt tehnika harjutamisest. Saimegi panna vastõpitu kohe rakendusse ning hankida ise kiiret tagasisidet selle kohta, mis meil kõige nõrgemad kohad on. Seega veelkord saime kinnitust, et mängimise läbi treenimine ja kogemuste hankimine (eriti erinevate vastastega) on tohutult arendav ning teame, et peame hakkama võistlema nii palju kui vähegi võimalik. Viimasel päeval mängu nende esipaariga kaotasime 1:2.

Vesik koos oma hoolealustega

Kohe pärast Kasahstani meestokoondise aega oligi Rivo kohal oma esimese hoolealuse Olegiga. Tegemist on 19-aastase poisiga, kes on minust sentimeeter pikem ning väga kiire, osav ja tugev. (Vessa sõnul loom) Rasketele trennidele risti ette ei löö ja meie vaatasime Kustiga talle alt üles, nii otseses kui kaudses mõttes. Nädala jätkasime samas rutiinis jalad maast tehniliste treeningutega ja füüsilise ettevalmistusega, kuid nüüd juba Rivo juhendamisel. Mis oli eriline selle nädala juures oli see, et suur rõhk oli ülevalt tõstmise õppimisel. Kusti oleks nagu sündinud rannas ülevalt tõstma ning puude oli nagu kogenud mehel, kuid minu üllatuseks hakkas ka minul puhtaid puuteid sisse viskama üpris kiiresti. Kui laagrit alustades olin arvamusel, et selleks ajaks, kui esimese puhta ülevalt söödu teen läheb kuid, siis nüüd olen veendunud, et esimesest võistlusmängust peale hakkan tõstma nii palju kui võimalik sõrmedega.

Jõulude paiku tuli ka Olegi paariline Artjom koos kergejõustiku treeneriga siia ning treeningud läksid veel intensiivsemaks. Kasvas kergejõustiku osakaal ning ka pallitrenne tuli nädalasse rohkem. Venemaalasest endise tõkkejooksjaga olid trennid meie jaoks midagi täiesti uut ja teistsugust. Tema ettenäidatud harjutusi tehes said koormust lihased meie kehas, mille olemasolust polnud aimugi ja jalg väsis alguses üpris kiiresti. Kõik harjutused olid enda keharaskusega tegemiseks ning sellega vähendati vigastuste tekkimise ohtu, mis meile hästi sobis. Samas saime ka teada, et ka enda keharaskusega saab ennast ikka väga ära koormata. Erinevatest asenditest hüppeid, jookse ja muid harjutusi tehes saime ka palliplatsile kiirust ja vastupidavust juurde ning asi näis hästi toimivat. Niimoodi kahe treeneri juhendamisel meie treeningud möödusid ning õppida oli nendest viimastest nädalatest tohutult.

Viimane nädal läks ka natuke mängulisemaks ning väljasõidupäeva hommikune trenn oli täispikk mäng Olegi ja Artjomi vastu, mille võitsime 2:0. Suurepärane emotsioon pikaks tagasireisiks 🙂

Treeninglaagri eripärad

Võin julgelt öelda, et tegemist oli minu senise elu kõige raskema treeninglaagriga. Rannavõrkpalli mängu ja ka treeningute eripära on see, et treeningutel saab üks mees tohutult palju puuteid. Seda asja nagu vahel saalitrennis võib juhtuda, et igast teisest pallivahetusest välja jääd, rannavolles juhtuda ei saa. Kui suuta igasse liigutusse mõte sisse panna siis areng toimub kiiresti.

Lihastele ja ka liigestele on väga suur koormus, mõnusalt vähe põrutusi, kuid tohutult koormav. Liiva sees liikumine, hüppamine ja jooksmine on ikka midagi muud kui saalis. Kui teha seda suvel natuke oma lõbuks, siis võib tunda lihtsalt, et lihased, mis muidu ei tööta jäävad valusaks. Kui aga teha nädalate viisi trenni kaks korda päevas liival, siis alles saime aru, et keha peab olema ikka maru tugev ja kiiresti taastuv, et seal vastu pidada. Õnneks oleme Kustiga mõlemad terved ja tugevad härjad 😉

Oleme õppinud, et rannavõrkpallis on eriti tähtis keha kuulata, sest ühe mehe vigastus võtab terve meeskonna maha. Mõned trennid jäidki nii minul kui Kustil vahele, kuna polnud harjunud nii suure koormusega, päikesega ja liiva sees liikumisega. Õnneks oleme mõlemad targad poisid ja teame, et kui tahta tippu jõuda, peame nihutama piire, kuid seda mõistusega.

Päevad, kus trenn oli nii hommikul kui pärastlõunal, nägid välja sellised: 6.30 Äratus-söök-trenn-söök-uni-söök-söök-trenn-söök-magama 22 paiku. Muuks jaksu ei jätkunud. Ning kuid kuna selliseid päevi oli nädalas 5 siis üks vaba hommik ja üks vaba päev nädalas pakkusid rõõmu meeletult, sai natukene saart uurida ja meelde tuletada, et rannaliival võib niisama lebotada ka 🙂

Laagri kokkuvõte.

Laager oli väga edukas. Loodetavasti saame tulla siia tagasi juba järgmise aasta ettevalmistusperioodiks. Trenni tegime kõvasti, treeningpartnerid olid maailmatasemel, elu, olu ja toitumistingimused olid suurepärased ning kulud jäid madalaks. Rohkem ei oskagi midagi tahta 🙂

Üks õhtu Rivoga jutustades arvas ta, et ilmselt nii hea treeninglaagriga pole siiani ükski rannavõrkpalli paar oma karjääri alustanud. Kahe treeneri ja maailmatasemel sparringupartneritega mütates. Müts maha Vessa ees, tänu kellele see võimalikuks sai 🙂

Nüüd olemegi juba kodus ja plaanid on juba järgnevateks nädalateks paigas ja need tõotavad tulla tohutult põnevad! Etterutates võib öelda, et treenime natuke Eestis, natuke Lätis ning ees ootab ka esimene FIVB Open osavõtt 🙂