Panen tänase blogi alguseks kohe järgmise hooaja kalendri. Lootusele, et nüüd oleme ühe hooaja mänginud ning tuleval hooajal oskame palju paremini asju ette näha, võime natukene kriipsu peale tõmmata. Uue olümpiatsükliga muutus süsteem täielikult. Pikalt ei hakka seletama, sest ega isegi veel täpselt aru ei saa, aga kokkuvõttes võib öelda, et jälle pole esialgu aimugi, kuhu me peale hakkame saama ja kuhu mitte ning võistlemine Euroopa ja Ida-Euroopa karikaetappidel ei maksa maailmakarika punktide mõttes enam suurt midagi. Ehk, kui suurtele etappidele peale ei peaks saama, siis ei teagi täpselt kust maailmakarika punkte saama hakkame :P. Õnneks kõigil on samad tingimused ning väga selle pärast pead ei murra. Põhiline eesmärk on hästi mängida ning küll siis ka väljundi leiame 😉 Selle aasta eesmärk ongi saada tohutult võistluskogemust ning ka turniire hakkame pigem selle järgi valima.
Seega kui hakkasime kalendrit paika panema ning detailides väga palju targemaks ei saanud ja samal ajal lugedes ühte lugejakommentaari tekkisid tunded.
Nimelt kommentaar oli: „Saalivõrkpall on mäng, rannavolle elustiil“. Kommentaar pani mõtlema selle üle, kui palju selle lause taga tegelikult on. Täpsustuseks: ka saalivõrkpall on elustiil. Olles olnud nii klubi ja koondisega ning mänginud seda professionaalselt tean, kui suure osa elust see haarab. Kuid rannavolle on tõesti midagi muud.
See, mis ulatuses rannavõrkpall mu elu neelab on lausa hirmus. Absoluutselt kõik keerleb selle ümber. Näiteks ei ole ei minul ega Kustil oma kodu, sest see on lihtsalt maru ebapraktiline, kuna vähemalt poole aastast asume Eestist väljas. Enne FIVB kalendri avalikustamist, ei olnud meil aimugi, kus alates Veebruarist asuma peaksime ja mida tegema. Nüüd, kui kalender on väljas, annab see natukene aimu, kuid tõsiasi on, et lõplikud plaanid selguvad ikkagi maksimaalselt kuu või isegi paar nädalat ette. Suhted sõpradega, perega, elukaaslasega. Raske on leida eluvaldkonda, mida otseselt ei kontrolliks rannavõrkpall. Ei ole ju lihtne öelda, et ei teagi millal me järgmine kord näeme.
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult kontrollime ikkagi elu ise. Ei käsi ju meil keegi käia kõikidel võimalikel võistlustel või alustada treenimist kolm kuud enne esimest turniiri, kuid kui sihid on seatud ja näib, et see on tee nendeni, siis tuleb lasta lahti kindlatest plaanidest ja lasta rannavõrkpallil elu kanda. Õnneks oleme Kustiga mõlemad vähenõudlikud ja samal lainel ning laseme elul voolata. Siin kohal täname südamest kõiki lähedasi, kes meid alati toetavad ja peavad vastu meie elukorraldusele. Pakkudes ka vajadusel katusealust ja vaimset tuge. Ilma teieta oleks meil oluliselt raskem, Aitäh teile 🙂
