Kord arvasin, et oleks lahe, kui mängida saaks rannavõrkpalli
Siis teadsin, et oleksin tegija, kui jõuaksin Euroopa meistrivõistlustele
Kord teise päevagi pärnu rannas, tundus ulmeline mõte
Kõik need asjad ees… kättesaamatud, õnneallikad
Nüüd iseenesest mõistetavad ja kahju lausa kui ilma jääks
Inimloom see harjub ruttu
Võidud, ranking, maskid ja süstid.
Kõik tulevad pauguga, kuid harjumuseks saavad
Ega olümpiagi pole erand
Võib-olla hoopis vastupidi,
mis sealt edasi küll saaks?
Tee olümpiale ei ole kerge,
Kuid kuhu on?
Tee sinna äkki ei olegi tee olümpiale?
Vaid näiteks tee meisterlikkuseni.
Kuid ka meisterlikkus kaob
Miks siis üldse punnida?
Feimi pärast? eih…
Teel lendab palju kaikaid kodaraisse
Kas lendavad, või on nad juba seal?
Tee hoopis esile neil tulla aitab. Seistes ju neid ei märkaks
Kunst on näha neid takistavaid jõudusid. „ah jälle kaigas, seekord seal“
Muidu pressin pedaale ja kirun kui raske on, ise kuhugi ei liigu.
Teinud seda ju küll ja veel… ega mitte sinagi?
Just kõik need kaikad on põhjuseks
Miks olümpiale üldse pürgin.
EI, tegelikult kaikadki ei ole põhjus
Vaid just see ratas, mille funktsionaalsust ma ju üldse ei tea
Nii kaua kuniks on vaba jooks
Ja mitte vähemat ma ei sihi
Kui vaid ükski kaigas veel on takistamas
Siis vaba ma ei ole
Ja kaikaid… kogemus ütleb, neid jätkub
*********
Takistustest ükshaaval vabanedes on tulemus paratamatu.
Mart