Uus rannavolle maailmakarika süsteem puust ja punaseks

Kuna mul isa ei saanud üks päev kohe üldse aru, millistele turniiridele ja kuidas me saame peale saada ning mitu mängu kuskil võimalik mängida on, siis tundus hea mõte ilusti lahti seletada, kuidas rannavõrkpalli maailmakarika süsteem muutus.

Muutus nimetustes.

Kõige lihtsamalt tehtav vahe võrreldes eelneva süsteemiga on see, et maailmakarika etapid jaotati tugevusastmesse. Tugevus omakorda tähendab seda, kui suur on auhinnafond ning kui palju maailmakarika punkte sealt saab. Mida väiksem on auhinnafond ja punktisaak, seda vähem tuleb omakorda maailma tipp-võistkondi kõikjalt kohale. Sealt tuleb ka tasemevahe erinevatel turniiridel. Nüüd ongi maailmakarika turniirid jaotatud viite tugevusgruppi, kus 1* turniir on madalaim ja 5* turniir kõrgeim aste. Eesmärk FIVB’l oli populariseerida võrkpalli, lootuses, et rohkem riike hakkavad korraldama turniire, see kas uus süsteem ka eesmärki täidab selgub lähiaastatel.

Muutus peale saamises ja turniirisüsteemis

Eelnev oli muutus formaadis. Sisus muutus aga palju rohkem. Kui eelmine aasta oli alati maailmakarika etapil põhiturniiril otse peal 24 paari ning 32 paari mängisid veel kvalifikatsiooni 8 põhiturniiri kohale, siis nüüd see number kukkus oluliselt. Kvalifikatsioonis mängivad 5* turniiridel 24 paari 8 kohale, 3-4* turniiril mängib 16 paari 8 kohale ning 2* ja 1* turniiridel on põhiturniiril vastavalt 24 ja 16 kohta ning kvalifikatsioon puudub sootuks. Seega kui tõmmata paralleel eelmise süsteemi Openi ja 3* vahel (punktid ja auhinnafond sama) siis Openitel sai kokku võimaluse 56 paari, 3* turniiril aga ainult 40.

Kui eelmine aasta algas põhiturniir algas alagrupimängudest ning jätkus 1 miinuse süsteemiga (põhiturniiril vähemalt kolm mängu), siis see aasta on selline süsteem vaid kõige kõrgemal 5* turniiril. Ülejäänud turniiridel alagrupi faasi enam ei ole ning põhiturniir algab koheselt ühe miinuse süsteemist. Seega, kui lootsime, et hakates põhiturniiridele peale saama, hakkame kõvasti rohkem mängupraktikat saama, siis uue süsteemiga on alati (v.a 5* põhiturniiril) võimalus vaid ühe mänguga piirduda.

Muutus punktides

Siinkohal ütlen, jumal tänatud, et alustasime rannavollega eelmine ja mitte see aasta. Kui maailmakarika kõrgemate tasemete turniiride punktid jäid samaks siis kohalike, nii kontinentaal karikasarja kui ka tsonaalse karikasarja poolt jaotatud punkte tõmmati kõvasti koomale. Näiteks meie Ida-Euroopa karikasarja etapi võitmine annaks see aasta 3.5 korda vähem punkte, kui eelnevas süsteemis.

Ning veel viimane oluline muudatus punktides on see, et eelnevalt olid punktid riigi föderatsiooni käes. (näiteks, USA’s on neli väga suurte punktidega paari, kui kuhugile turniirile ei taha need neli paari minna, siis nende asemel võis USA saata noori mängumehi ja nad said tugevamate punktide alusel turniirile) Nüüd kuuluvad aga punktid ainult mängijale ja uued paarid peavad oma punktid auga ise välja teenima. Natuke jääb ainult segaseks, kust kohast nad peaks punkte saama, kui turniiridele nii vähe peale lastakse ning kohalikelt karikasarjadelt punkte suuresti ei kogune. Ka meie saime Hiinas toimunud Xiamen’i 3* turniirile peale nüüd viimastena, kuigi punkte on meil hetkel juba üksjagu.

Süsteemi mõjust meile

Hetkel on olnud väga palju nurinat uue süsteemi pärast. Meilgi jääb maailmakarika võimalusi väheseks, sest turniiridele peale saavad väga vähesed. Kuna mõned turniirid on ka ära jäänud siis maailma kõige tugevamad on kõik ka minemas näiteks 3* turniiridele. Isegi kui nüüd erandkorras lasti Moskva 3* turniirile 24 paari kvalifikatsiooni oleme me seal reservis ikkagi kümnendal kohal.

Seal võeti ka tagasi kasutusele põhiturniiril alagrupi süsteem  nii, et nagu näha hetkel on kõik natuke segane. Aga küll ajapikku loksub kõik paika ja seni kui suurtele turniiridele peale ei saa mängime väiksemaid, ilmselt rohkem ka Eestis, ning teame, et kui meil mängupilt jätkub ülesmäge minemist jõuame pärale olenemata süsteemist 😊