Saime aru, et mõlemat huvitab see mõte väga, kuid esialgu oli see pigem lihtsalt unistamine koondise trennide ja Eesti esindamise kõrvalt. Treeningud olid jätkuvalt parimad, mida kumbki meist kunagi kogenud oli – Kusti tõste sai aina täpsust juurde ning mul hakkas hüppelt servgi, mis on alati hädine olnud, kobe välja nägema. Nii need päevad möödusid, samas iga päev oli vähemalt üks hetk, kus kumbki meist lausus: “Täitsa lõpp, kui pull oleks hoopis randa profina mängida,” ja tuli uue argumendiga lagedale. Lisaks sellele, et mäng ise on südamelähedane, mõtlesime ka sellega kaasneva huvitava töö peale. Turundusplaani koostamine, sponsoritega rääkimine, kontaktide loomine ja nuputamine, kuidas ots-otsaga kokku tulla – see annab ilmselt ka elule peale võrkpalli lõpetamist palju juurde. Teadsime, et midagi kerget meid ees ei ootaks, pigem vastupidi.

Minu vend Rein tõi ideed kuuldes hea näite, et sisuliselt on tegemist otsusega, kas jätkata palgatööga või hakata ettevõtjaks. Saalivõrkpallis on stabiilne sissetulek, võimalik iga-aastane palgatõus ning tööülesanded on alati sisuliselt samad. Rannavõrkpallis seevastu tuleb ise kõige eest vastutada ja kindlat pole midagi, iga aasta on erinevad võimalused, töö tulemus on kohe selgelt näha ning peab olema asjalik mitmel rindel. Samas polnud ka vähem tähtis see, et on reaalne võimalus pääseda Olümpiamängudele.

Ka mujalt tuli toredaid kilde. Hea sõber Urmas arvas, et see oleks ainuõige lüke, kuid naljatles, et kahju ainult, et teil julgust seda ellu viia pole. See oli väga hästi kokkuvõttev märkus. Ega keegi tegelikult ei uskunud ja ei uskunud me isegi, et see võiks kunagi reaalsuseks saada.

Küll aga avastasime, et mõlemad muudkui nihverdasime, et ei peaks klubidega lepinguid sõlmima.  Saladuse hoidmisest ja põiklemistest oli juba natuke paha hakanud ning rääkisime ausalt TTÜ’le ära, et liiguvad mõtted ranna poole. Nad pakkusid võimalust, et alustame nendega ja võime 15. oktoobrini otsustada mida teha tahame, aga kui ei lähe randa mängima, siis mängime TTÜ’s. Haarasime võimalusest ning motivatsioonipakett oli kõrge. Just unelm poleks olnud tulla minul tagasi Eestisse ja Kustil alustada kuuendat hooaega samas meeskonnas. Ka koondises jäime mõlemad sel ajal reservi ja saime kõvasti vaba aega, et hakata mõtlema, mida saaks teha meie idee elluviimiseks.

Nüüd leppisime omavahel kokku, et välisklubidele ütleme ei ja hakkame iga päev tegema midagi selle nimel, et unistus muutuks reaalsemaks. Irooniline veel oli, et too õhtu kui me Kusti hoovis istusime ja selle leppe sõlmisime saatis agent mulle kirja, et Belgia meistriliiga klubi Volley Asse-Lennik tahab mind enda ridadesse. Agendile ära öeldes ootas veel järgmine päev pooletunnine kõne Belgia klubi treenerilt, et ma ikka ümber mõtleksin, kuna ta lubas minust vorpida aastaga maailma parima diagonaali. Sel hetkel, kui talle lõpliku ei ütlesin ja südames oli kergus, sain aru, et suund on meil õige. Nüüd pidime välja mõtlema, mida me üldse tegema peame ja kust alustama, et esimene samm rannavõrkpalli poole tehtud saaks.

“If someone offers you an amazing opportunity and you’re not sure you can do it, say yes – then learn how to do it later”- Richard Branson.

-Foto: Tiit Blaat