Meie reis Taisse algas 19. novembri varahommikul ning 20. novembri õhtul olime lõpuks Phuketis kohal ning hingasime veidi väsinuna (aga õnnelikuna) sisse siinset sooja ja niisket õhku. Olime kohal. Esimeseks peatuspaigaks oli minu tüdruksõbra ja tema sõbrannade korter, kes parasjagu Phuketil, Bang Tao’l puhkasid. Samal ajal hakkas Mart koos oma tüdruksõbraga otsima meile elamist Kata lähedal, kus 2 kuud peatuda. Internetist kodu otsides leidsime vaid väga kalleid variante ning teadjamad rääkisid, et kohapealt otsides pidi soodsamaid diile leidma. Treeningtingimused siin Bang Tao piirkonnas olid üpris head. Meie ajutises ööbimispaigas oli ka jõusaal, mida saime tasuta külastada ning 10 min jalutuskäigu kaugusel oli rand ning üllatusena leidsime ka statsionaarse rannavõrkpalliväljaku. Esimesed päevad nägidki välja sellised, et kell 7.30 paiku tegime korraliku pallitrenni liival, et päevasest päikesest veidi hoiduda ning õhtupoolikul rassisime jõusaalis. Päevane puhkeaeg läks korteri otsimisele Kata, Karoni ja Rawai piirkonnas. Paari päevaga kandsid otsingud vilja ning leidsimegi omale suurepärase hinna-kvaliteedi suhtega korteri Chalongi piirkonnas ühelt toredalt abielupaarilt. Samuti leidsime ka ühe kohaliku mehe, kes tegeles rollerite rentimisega ning pakkus meile suurepärast hinda pikaajaliseks rendiks. Ka transpordi mure oli lahendatud. Kuulujutud, et kohapeal asju ajada on mõistlikum, osutusid tõeks. Kohalike välismaalastega suheldes saimegi teada, et hea hinnaga elamise otsimiseks tuleb liikuda soovitud piirkonnas ringi ja otsida inglisekeelseid plakateid, kus on peal üürikuulutused. Alguses tundus see veidi üllatav, sest oleme ju oma Eesti kinnisvaraportaalidega nii ära harjunud 😛 Elamine leitud, saime täielikult treeningutele keskenduda.
Üldiselt on meil siin kõik alanud väga hästi, üksikud tekkinud probleemid kipuvad iseenesest lahenema ning ülimalt sõbralikud tailased aitavad meid iga nurga peal. Ükspäev lukustas Mart oma rolleri kuidagi kinni, nii et ei osanud midagi enam peale hakata. Üks kohalik ilmus, vist maa-alt, aitas hädast välja sõnagi lausumata ja kadus sama kiiresti. Sarnaselt kostitab iga kohalik vastutulija meid naeratusega ja tundub, et üldiselt on kohalikud oma eludega siin väga rahul. Neile piisab õnneks imevähesest ja oskavad ka väikestest asjadest rõõmu tunda. Õppida neilt on palju.
Vabadel päevadel oleme veidi ringi vaadanud ning turiste mänginud, tegevust jätkub siin küllaga. Hommikusöögiks on meil tavaliselt puuviljad, värsked mangod, banaanid, ananassid, grenadillid, guavad ja draakonviljad – ning need on turul imeodavad. Juustust tunneme natuke puudust, sest selle krõbe hind siin meil eelarvesse ei mahu 😀 Lõuna- ja õhtusöögi saame kohalikest söögikohtadest kätte umbes 1,5 euro eest ning siiani pole maitses pidanud pettuma, pigem vastupidi. Ilmad on meil olnud vahelduva pilvisusega (nagu ikka :P) siiani õnneks on sadanud pigem öösiti ning päevad on olnud päikeselised. Nüüd peaks veel olema viimased vihmad ja kuiv hooaeg saab alguse.
Oleme siin saanud tuttavaks paljude rannavollelembeliste tailaste ja kohalike välismaalastega. Ühed meie värsked sõbrad on alustanud esimese kohaliku rannavolleklubi loomisega ning Karoni randa püstitati esimene statsionaarne rannavõrkpalliväljak. Meil õnnestus ka neid natuke aidata selle ehitamisel. Vastutasuks lubavad nad meil seal väljakul treenida ning aitavad meid ka treeningute läbiviimisel. Win-win. Õhtuti kerkivad sinna samasse Karoni randa mitmed volleplatsid ning tasemelt erinevad kohalikud ja turistid mängivad kuni päike merre vajub. Kui üldiselt treenime praegu rannavolle ABC-d ja teeme palju harjutusi tehnika peale, siis kahel õhtul oleme Mardiga käinud natuke mängutunnetust saamas ja kohalikega kontakti loomas. Sealne õhkkond on super, ning omad kasutegurid saame kenasti kätte.
Esimene hommik, kui läksime oma vastehitatud volleväljakule treenima ootas meid üllatuslikult ees Kasahstani rannavollekoondis.Praegu treenime nendega paralleelselt erinevatel väljakutel, kuid ilmselt õnnestub meil nendega mõned treeningmängud maha pidada, enne kui nad Indiasse olümpiakohta püüdma lähevad. Haarame sellistest headest võimalustest kinni, sest tegu on tasemelt väga kõvade mängumeestega ning saame oma hetkeseisust parema ülevaate.
Nii me siin astume iga päev väikeste sammude abil paremuse poole ning pilk tulevikku suunatud. Teame, et see on väga pika teekonna algus ja peame olema kannatlikud. Isegi kui aeg-ajalt pall oksakohalt merre lendab, siis teame, et küll see pall lõpuks õigesse kohta põrkama ka hakkab. Jääge positiivseks 😉
P.S. Kui sa pole veel meie videot näinud, kus seletame, kuidas Sulle jõulukingituse saame teha siis viska kindlasti pilk peale Karupoeg Puhh ja Nõlvak-Tiisaare jõulukampaaniale 🙂
