Suur tänu, et huvitud meie käekäigust ning oled leidnud aja meie blogi lugemiseks 🙂

Nagu Kusti juba mainis, siis esimene hommik kui “oma” uhiuuele võrkpalliplatsile trenni läksime tegema, ootas meid ees mingi punt tegelasi. Kuna selleks ajaks olime ainult näinud kohalikke harrastajaid, siis mina vähemalt olin alguses natuke üleolev. Kuna segamini olid nii mehed, naised, vanad ja noored, sportlikud ja ebasportlikud, arvasin, et mingi kamp turiste on lihtsalt “meie” platsi üles leidnud ja tahavad nüüd seal varahommikul palli toksida. Kui ainsalt mehelt, kes inglise keelt rääkis küsisin, et mis nad siin teevad, ütles, et tulid kümneks päevaks treeninglaagrisse ning nagu välja tuli polnud võrkegi kaasas. Natuke muigasin, tegin veel kergelt sarkastilise kommentaari, et mis te tulete siia treeninglaagrisse ilma võrguta :D? Hakkasime siis rahumeeli ise oma trenniga pihta ning samal ajal nägime, et neist formeerus kaks meeste ja kaks naiste võistkonda, mõlemal neil kaks treenerit ja veel üks või kaks abilist. Palle oli rohkem kui kokku lugeda jõudsin ning kohalike tutvuste abiga oli juba varsti kaks võrku neile organiseeritud. Tundsin natuke piinlikust. Hiljem järgi uurides saime teada, et tegu Kasahstani koondisega, kellest üks mees maailma TOP 40’s ning tulid siia kümneks päevaks olümpiakvalifikatsiooniks treenima.

Järgmine kord, kui nendega kohtusime, olid rollid natuke vahetunud 😀 Tahtsime heast võimalusest kinni haarata ning pakkusime välja, et äkki nad oleksid huvitatud koos meiega treenimisest, õnneks oli treener väga sõbralik ja ütles, et vaatame seda asja 🙂 Vähese pärimise peale kutsuski koondise peatreener meid ühel õhtul trenni ja saime väga hea fiilingu ning tohutult kõva trenni. Pärast seda oli ta väga huvitatud meiega koos treenimist jätkama, sest oli rahul meiega kui heade sparringupartneritega, ülejäänud õhtused trennid tegimegi koos ning viimases trennis mängisime ühe matsi nende esipaariga, mis lõppes vastaste 2:1 (19,-19,8) võiduga. Saime oma esimese treeningmängu 🙂

Kuna nendega treenimine lõi treeningrütmi natuke sassi, siis nüüdseks olime teinud 8 päeva järjest kaks trenni päevas ning on paras aeg jalad päevaks seinale visata ja oma tehnika ja sooritused video pealt üle vaadata ja natuke ka blogi kirjutada.

Just sellised vabad päevad on ka superhead, kus lihtsalt olemist nautida, lugeda või niisama päikese käes mõtiskleda. Just täna avastasin ennast mõttelt, et jube huvitav, kuidas keskkond ja kultuur paneb ühtesi asju väärtustama ja teisi asju võtma nii iseenesest mõistetavana. Kuid mulle tundub, et selleks, et tunda rõõmu igast hetkest ja päevast tuleb leida need asjad, mis tunduvad iseenesest mõistetavana ja hakata neid hindama. Näiteks ma ei usu, et ükski kohalik tailane tõuseb hommikul üles ja mõtleb, et vaata kui kena ilm, päike paistab ja on soe. Eestis, kui pärast mitut nädalat lörtsi ja sadu tuleb selge ilm oskab ilmselt igaüks seda hinnata ja selge taeva üle joovastavat rõõmu tunda ning minna seda õue nautima.

Kui nüüd kõrvale jätta nii ilmselge asi nagu ilm ja mõelda samas võtmes teiste asjade peale, siis kui tihti keegi mõtleb, kas või ühe neist mõttest nädalas.

Küll ma olen õnnelik et:

• mul on füüsiline tervis korras
• mul täna kuskilt ei valuta
• mul on sõbrad, kellega lõbusat aega veeta
• mul on lähedased, kes toetavad mind headel ja halbadel aegadel (isegi kui mul täna toetust vaja ei lähe)
• minu kodupiirkonnas pole ühtegi tõsist loodusõnnetuse ohtu karta
• et ma üldse siia maailma sündisin ja saan kõike seda kogeda
• ma ei ole puu, ning kui mulle midagi ei meeldi saan ma liikuda

Vabandan, kui keegi hakkas ennast halvasti tundma, kuna tema elus pole nii hästi läinud ning mõne selle üle ei saa rõõmu tunda, kuid kindlasti on kõigil veel palju, mida väärtustada, mis võib tunduda iseenesest mõistetavana.

Ma ei mäleta kes täpselt, aga äkki oli Darren Hardy (kui eksin siis vabandan :)) see, kes soovitas võtta hommikul ärgates aega voodis lesida ja mõelda nende asjade peale, mille üle sa oma elus rõõmu ja tänulikkust tunned. Ka kõige elementaarsemate asjade üle. Kas või, et mul on piisavalt joogivett ja puhast õhku ning ma ei pea selle pärast täna muretsema või natuke huumorivõtmes: küll läks hästi, et äratuskell mind alt ei vedanud ning tõusin õigel ajal 😛

Siin on tekkinud huvitav rutiin,  hommikul kell 7 on äratus, kuid iga päev on umbes 6.52 ringis (mõned sekundid siia sinna) silmad lahti, ning selline mõne minutine aeg mõtet veeretada ja rõõmu tunda mõjub tõsiselt hästi tervele päevale. Soovitan kõigile panna äratuskell 5 minutit varemaks ja iga hommik lesida voodis ja mõelda paari asja üle mille üle te tänulikud olete ja siis naeratusega päevale vastu astuda 🙂

Selline oli siis see mõte, mis mul hullama läks ja mida tahtsin teiega jagada. Kui arvad, et see mõttekeerutus võiks kedagi veel huvitada, siis äkki jaga seda juttu ja kirjuta üks asi, mis sul meenub, mida oled võtnud iseenesest mõistetavana, kuid tegelikult peaks hindama. Näiteks formaadis: Olen õnnelik/tänulik, et… Või jäta kommentaariumisse oma hea mõte 🙂 Ma tahaks väga ka teisi arvamusi ja kindlasti on veel palju asju, mida võtan For Granted, aga pole tähele pannud 🙂

Järgmise korrani! Seni naudi seda, et sul on võimalus tunda külmatunnet ning saad selle kuuma duši all või saunas maha pesta 😉

Ja meie jõulukingitus kehtib veel loetud päevad, juba. 23. loosime Anna-Liisa võitja ning siis lõppeb ka kahjuks sooduskoodi mõju. Video reeglite ja mõtetega SIIN.